Andrus Kivirähk: ohustatud liigid
Erakondade reitingud on müstilised asjad. Loogiliselt võttes on ju keeruline mõista, miks mõni tõuseb ja teine vajub.
Erakondade reitingud on müstilised asjad. Loogiliselt võttes on ju keeruline mõista, miks mõni tõuseb ja teine vajub. Hea küll, sotsid on jätnud endast viimasel ajal üsna rumala mulje ja Jevgeni Ossinovskit näägutatakse ajalehtedes päevast päeva, aga ega näiteks Kadri Simsonil paremini lähe. Ka tema tööd ja toimetused on saanud palju kriitikat. Ja ega teistegi keskerakondlaste käsi just liiga hästi käi – ministrid pudenevad valitsusest nagu küpsed pirnid, Tallinna linnajuhte toimetatakse jätkuvalt türmi… Lisame siia veel selliste koloriitsete persoonide nagu Yana Toomi või Heimar Lengi väljaütlemised ja püüame siis aru saada, miks võdisevad valimiskünnist tähistava saatusliku joone peal just sotsid, aga mitte keskerakondlased. Mina seda küll ei mõista.
IRL-i ja Vabaerakonnaga on sama lugu. Jah, ka nemad pole olnud viimastel aegadel just teravaimad pliiatsid. Aga mida head on korda saatnud edetabeli tipus trooniv Reformierakond? Partei juhtkonnas askeldavad ikka needsamad isikud, kes meid alles mõne aasta eest surmani ära tüütasid oma ülbuse ja lõputu peenhäälestusega. Muidugi, Brüsselist on saabunud Kaja Kallas. Aga tema pole veel jõudnud ennast sugugi näidata. On vaid lootus, mida küünilised inimesed nimetavad lollide lohutuseks. Kas tal õnnestub midagi kapitaalselt muuta? Muinasjutus on küll nii, et hea haldjas puudutab võlukepikesega kõrvitsat ja sellest saab tõld, rotid moonduvad hobusteks ja hiir kammerteenriks, aga päris elus saadavad juurviljad ja närilised hea haldja tihtipeale pikalt ja sahkerdavad kuuri all ikka vana moodi edasi.
Nii et mina ei saa küll aru, mille poolest oravad IRL-ist või Vabaerakonnast etemad on. Ometi on ühtede reiting taevas, teistel mudas.
EKRE on iseasi. Tema toetajad on niivõrd isevärki arusaamadega, et nemad juba naljalt teiste erakondade taha asuda ei saa. Neil on oma sektor ja las ta siis olla.
Samas oleks üsna masendav ette kujutada riigikogu, kuhu kuuluvad ainult Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE esindajad. See oleks nagu mets, kust on kadunud enamik liike: kasvab ainult kuusk, lendab ainult rähn ja kõnnib üksnes mäger. Igav ja kurb! Loomade, lindude ja puude päästmiseks ja säilimiseks teevad väga vajalikku tööd looduskaitsjad ning mulle tundub, et ka poliitilise maastiku liigirikkuse tagamiseks oleks tarvis, et kodanikud hävimisohus erakondadele appi tõttaksid. Tuleb unustada kahjurõõm ning solvumine ja hääletada meelega, puhtast missioonitundest väiksemate parteide poolt. Nende poolt, kes kõlguvad ohtlikult valimiskünnise joonel. Aidata sotse, IRL-i, Vabaerakonda ja rohelisi, nii nagu me aitame lendoravat ja juttselg-kärnkonna.
Tõsi, erinevalt kahest viimati mainitud elukast on langusesse sattunud erakonnad oma hädades paljuski ise süüdi. Aga suhtume neisse nagu mõnuainete sõltlastesse, kes on küll teinud oma elus valesid valikuid, kuid võivad paranedes ja kombeid muutes jälle tublideks inimesteks saada. Ei tohi käega lüüa ega lasta neil ükskõikselt hääbuda!
