Andrus Kivirähk: Päkapikud piiluvad
Luuraja on vastuoluline isik. Kellegi jaoks on ta räpane nuhk, kellegi jaoks kangelane. Võtkem või Stirlitz filmis „Seitseteist kevadist hetke". Sakslaste pilgu läbi oli tegemist ju tõelise limukaga, kelle elus pole muud kui lõputu teesklemine ja vale. Aga kui sümpaatne tundus ta meile, nõukogude televaatajatele!
Või võtame koostöö salapolitseiga. Vene ajal oli see ülimalt negatiivse märgiga: inimene, kes hakkas KGB informaatoriks, pälvis ainult põlgust. Aga kuidas me suhtuksime praegu kapo kaastöölisesse? Inimesse, kes hoiab silmad ja kõrvad lahti ning kui kuuleb midagi, mis näib ohustavat Eesti Vabariiki, annab sellest vastavatele organitele teada. Kas ta on vastik öördaja ning keelekandja või vastupidi: lugupidamist vääriv patrioot? Mina kaldun toetama pigem viimast võimalust ja just seetõttu tunduvad nii kahtlased mõned keskerakondlased, kes ennast otsesõnu kapole vastandavad. Kui Eesti riigi heaks töötav ametkond on sinu vaenlane, kelle poolt sa siis ise oled?
Sedasi arutledes mõistame ka seda, miks venelase jaoks ei tarvitse KGB-lane olla sugugi automaatselt negatiivne tüüp. Eestlase silmis oli ta võõra võimu teenistuses olev nuhk, aga venelase jaoks omaenda riigi luureohvitser, veidi salapärane ja ohtlik, kuid kindlasti ka karismaatiline isik. Nikita Mihhalkovi suurepärases kohtudraamas „12" osutub kõige targem ja sümpaatsem tegelane just nimelt endiseks julgeolekutöötajaks. Ja teda mängib filmis Mihhalkov ise.
Samamoodi segased on lood ka näiteks kirjavahetuse saladusega. Kui Priit Toobal luges võõraid kirju, tundus see meile jõle, aga kui sedasama teeb teleekraanil näiteks Hercule Poirot, kiidame me tema tegevuse tingimusteta heaks, kuna see aitab ju avastada mõrvarit. Ka ühe nuhi paljastamiseks on enamasti tarvis teist. Poirot'd nimetavad tabatud kurjategijad vihahoos väikeseks vastikuks Belgia nuuskuriks. Meie, seaduskuulekad kodanikud, ütleme talle lugupidavalt detektiiv.
Et riigijuhid teineteise järele spioneerivad, on samuti vana asi. Ja loomulikult teevad seda ka liitlased! Lihtsalt vahele ei tohi jääda, see on piinlik ja pannakse mõnuga suure kella külge.
Mis puutub aga lihtsa inimese hirmudesse, et keegi kuulab teda pidevalt pealt ning loeb tähelepanelikult läbi kõik tema tühised ja totakad meilid, siis jääb üle ainult imetleda mõningate isikute ülikõrget enesehinnangut. Ütleme nii: jaa, teie hirmud on õigustatud! Priit Pärna filmis „Porgandite öö" asub ühes salapärases kõrghoones suur saal ja see saal on täis jäneseid, kes juhivad voodoo abil maailma. Vaat sealsamas saalis loetakse läbi ka kõik teie sõnumid!
