Andrus Kivirähk: Poliitik ja terav keel

 (180)
                 
Andrus Kivirähk: Poliitik ja terav keel
Andrus Kivirähk
Ansip ja ACTA, ACTA ja Ansip, muust vahepeal ei räägitudki.
ACTA kohta ei oska mina suurt midagi öelda. Loen nõutult eri arvamusartikleid ja meelde tuleb Tallinna Mustpeade maja, mille kohta mõni kirjutab, et maja tagastamine endisele omanikule põrmustaks kogu praeguse vilka kultuurielu, aga teine jällegi väidab, et praegu ei toimugi seal õieti midagi, Mustpead seevastu teeksid hoonest tõelise kultuurikeskuse. Mine võta nüüd kinni...

Tegelikult kahtlustan ma, et ACTA-ga võib minna nii nagu omaaegse kurikuulsa Rein Langi allikakaitseseadusega, mille vastu ajalehed protestisid valgete esikülgedega. Lugege Mart Soidro väga head artiklit 10. veebruari Sirbist! Kära oli palju, Eestile ennustati seaduse kehtima hakkamisel hirmsat tulevikku ja kui president Ilves seaduse viimaks välja kuulutas, nimetati ta aasta pressivaenlaseks. Ja sellega lugu lõppeski. Peale tulid teised teemad ja praegu ei mäleta šokeerivat seadust enam keegi.

Skeptilise inimesena oletan ma, et tegelikult ei muudaks ka ACTA ratifitseerimine mitte midagi. Elu kulgeks ikka omasoodu. Nii mõnigi riik on seda ju teinud, ja mitte kõige lollim riik, ning elab edasi. Euroopa Liit on juba kord selline üsna hambutu organisatsioon, et ega ta reaalset maailma kuigi palju mõjutada ei suuda. Vaat kui omal ajal seltsimees Stalin oleks otsustanud midagi ratifitseerida, siis oleks tulnud karta ja väriseda! Aga mingi euroliidu seadus... Häh!

Ansipist võib pikemalt rääkida. Eks see ole vana tõde, et kui inimene muudkui ühe koha peal istub ja paistab, et jääbki sinna istuma, siis muutub vaatepilt tüütuks. Tahaks mingit muutust! Venemaal on ju sama lugu, korraga on paljud endised fännid Putinist tüdinenud ja laulavad temast lorilaule. Seda enam, et istuja muutub omakorda pikast patjadel lösutamisest mugavaks ja natuke ülbeks.

Putini pressikonverentsid on ju ikka olnud kuulsad oma lopsaka rahvaliku sõnakasutuse poolest, meenutagem vaid ühte viimast pärli, kui ta meeleavaldajate valgeid lindikesi kondoomideks nimetas. Ka Ansip muutub päev-päevalt „vaimukamaks”, pigem lobiseb ja vatrab kui annab aru.

Peaministri punnitatud iroonia

Vaatasin minagi Ansipi kuulsat sõnavõttu seemnete ja fooliummütside asjus ning kehitasin õlgu – selline punnitatud iroonia, peaminister võiks olla teravmeelsem. Kuid solvatuna ei tundnud ma end küll hetkekski ja seepärast üllatas mind see, mis järgnes.
Inimesed osutusid väga õrnahingelisteks. Kuidas nii võib! Peaminister ei tohi sedasi rahvast mõnitada! Säärane toon on poliitikule keelatud!

Vaat sellele tahaksin ma küll vastu vaielda, täiesti abstraktselt, unustades konkreetse Ansipi.

Miks ei võiks poliitik, ka peaminister, olla sapine irvhammas, midagi teleseriaalist tuntud doktor House’i sarnast, kes on geniaalne arst, kuid erakordselt mürgise ütlemisega mees? Miks peab kogu poliitika olema nii neetult lakutud ja korrektne? Miks ei võiks mõni minister vahel endast välja minna ja midagi õelat nähvata, see teeks elu huvitavamaks. Ja mis argument see veel on: peaminister ei tohi unustada, kes on tema tööandja! See tähendab siis, et tööandja poole tohib pöörduda ainult lipitsedes, selg küürus? See oleks ju lausa nõme! Shakespeare’i „Tormis” puhkeb näidendi alguses maru ja kui kuningas proovib anda nõu laeva kaptenile, siis käsib kapten oma tööandjal vait olla ja alla kajutisse kobida: „Vait! Siin käsutan mina!”

Jättes kõrvale isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad, peab ju tunnistama, et ka Ansipi avaldus elavdas meie halli argipäeva. Inimesed said põhjuse voltida fooliumist mütsikesi ja sõpradega kodust välja, meeleavaldusele tulla. Nalja oli nabani.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid