Luud saavad end lõpuks ometi mõnusalt tunda ja täies pikkuses välja sirutada. Ning kuna nad on nii sügaval maa sees, ei häiri neid ka telgipragudest sisse imbuvad pisargaasipilved.

Samal ajal pekstakse mujal linnas puruks vaateaknaid, riisutakse, põletatakse, loobitakse kive ja pööratakse autosid kummuli.

Sääraseid stseene, mida pakkus meile öö vastu reedet, oleme näinud siiamaani vaid välisuudistes. Mitte väga ammu märatsesid samamoodi Pariisi immigrandid. Tõsi, selle vahega, et nemad möllasid äärelinnades ja getodes, aga mitte Jumalaema kiriku ees. Meil, Eestis, on liikumisvabadus suurem.

Neljapäeva hilisõhtul oleks Tallinna kesklinnas vabalt võinud keset tänavat ka tappa ja vägistada. Ühtegi politseinikku polnud näha, nemad tundsid rõõmu õnnestunud operatsioonist – pronksmehe ümbrus oli laamendajatest puhas! Seevastu Pärnu maanteel toimus meie kõigi silme all midagi käsitamatut. Kui vastab tõele, et pronksmehe juurde on maetud Tallinna vallutamise ajal marodööridena maha lastud isikud, siis omandab kesklinna poodide rüüstamine lausa sümboolse tähenduse. Traditsioonid ei kao! Igal juhul õnnestus omaaegsete punaarmeelaste järeltulijail vähese vaevaga taastada Teise maailmasõja aegne tänavapilt. Ime, et Estonia teatrit ja Niguliste kirikut põlema ei pandud.

Mingis mõttes on see ju isegi hea, et “prahvatas vimm, mis kogunend salaja”. Lõpuks ometi võis palja silmaga näha, kelle kõrval me ikkagi päevast päeva siin Eestis elame. Millist meelsust esindavad inimesed, kes sõidavad meie kõrval trammis ja käivad meiega samas poes. Me patrame suure suuga integratsioonist; räägime sellest, et aeg on küps muuta vene koolide gümnaasiumiharidus eestikeelseks, samal ajal kui needsamad gümnasistid rüüstavad öösel viinapoode, kisuvad õnnelikult naerdes varastatud suitsu ja skandeerivad: “Rossija! Rossija!” ning mis eriti naljakas: “Fasˇizm ne proidjot!”

Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla.

Sellised noored Eesti kodanikud siis... Muide, ega see pole mingi üllatus, vähemalt neile, keda huvitab jalgpall ja kes käisid märtsi lõpus vaatamas Eesti-Venemaa mängu. Ka siis oli õhtul terve kesklinn täidetud vene teismelistega, kes mahlaseid väljendeid pruukides oma tõelise kodumaa võidu üle rõõmustasid.

Mis saab edasi?

Valitsus tegi muidugi ainuvõimaliku otsuse, kui laskis pronksmehe samal ööl teisaldada. Polnud mingit võimalust seda veel mitu nädalat Tõnismäel pidada. See olnuks sama, kui arst lõikaks pimesooleoperatsiooni puhul kõigepealt patsiendi kõhu lahti ja siis läheks tagaruumi kohvile – et mõtleme ja uurime veel. Ei, kui juba oled hakanud valutavat hammast välja tõmbama, siis olgu raks ja valmis! Pärast sülitad küll natuke aega verd, aga oled vähemalt vaevast lahti.

Aga mida kavatseb teine pool? Kas aur on välja lastud ning järgneb häbelik pohmelus? Või himustavad ka need pronksmehe poolehoidjad, kes jäid üleeile öösel tühjade kätega, tasuta nätsu ja pepsit? R-kioske on ju kesklinnas veel... Tundub, et meeleavaldajate juhte vandaalitsemine eriti ei rõõmustanud, siiani on silme ees ähmi täis Vladimir Lebedev öisel Pärnu maanteel lõngapoodi kaitsmas. Riisumist ja märatsemist on väga raske fasˇismivastase võitluse pähe serveerida. Jah, pidi see asi nii käest ära minema! Hommik algas ju nii ilusasti, märgade silmadega Aktjor Aktjorovitsˇid põlvitasid metalltara ees ning nutsid Vene telekanalite kaameratesse: “Me tahame langenutele lilli viia!” Ja siis korraga selline piinlik pööre!

Telepildi järgi sai nii mõnigi “inimõiguste eest võitleja” öösel korraliku noosi. Üks pungil kilekotiga tegelane vupsas välja isegi pesupoe purukspekstud aknast. Ei tea, mitu rinnahoidjat ta pihta pani? Ning röövitud alkoholist, sigarettidest ja sˇokolaadist ei maksa isegi rääkida.

Kui vastab tõele, et pronkssõduri juurde värvati inimesi 80-kroonise tunnitasuga, siis oli see tõesti hea teenistus! Ei olnud tarvis prügikastist pudeleid korjata, lihtsalt seismise eest maksti tubli kopikas peo peale ning lisaks sai veel öösel vargil käia kah!

Kaliningrad tundvat huvi pronkssõduri vastu. Seda reliikviat me loomulikult venelastele kinkida ei saa, kas või juba sellepärast, et saaks tulevikus oma lastele näidata: selle pronksist puusliku pärast löödi kunagi Tallinna kesklinnas lahinguid. Küll aga võiks loovutada Kaliningradile mõned suuremad kisakõrid ja laamendajad, eeskätt need, kes pärast ajaleheputka põlema süütamist nii andunult “Rossija! Rossija!” karjusid. Annamegi nad siis Rossijale, las elavad “üleliidulise vanaisa” nime kandvas linnas. Seal on neil hea, seal ei ole fasˇiste. Ja muide, ka Kalinin oli ju millalgi tallinlane ja õõnestas siin tsaaririigi alusmüüre.

Tõsi, kallis pronksmees jääb küll Eestisse, aga selle eest on Kaliningradis Immanuel Kanti haud. Las korrastavad ja valvavad seda, äkki mõjub ajule kasulikult.