Andrus Kivirähk: Punapõsiste õunte põlvkond
No ei tea. Värsked tuuled tekivad ikka siis, kui aken pärani lahti tõmmata ja lasta tuppa tubli pahmakas puhast õhku, mitte siis, kui pihustada esikusse veidi deodoranti. On tunne, nagu kuulaks mõnda eakat ja poolpimedat raamatukoguhoidjat, kes vaimustusega kiidab: „Mõelda vaid, viimasel kirjandusõhtul oli terve esimene rida lapsi täis! Küll nad olid armsad! Nii tähelepanelikult kuulasid! Pole see noorem põlvkond hukas ühti!” Hiljem aga selgub, et esimeses reas istujad polnud tegelikult sugugi lapsed, vaid hoopis kohalikust hooldekodust pärit keskealised kääbused…
Ja mis puutub põlvkondade vahetusse, siis jah, mõned sünniaastalt vanemad Reformierakonna poliitikud on ju tõepoolest aktiivsest päevapoliitikast eemale tõmbunud. Kuid ma pole sugugi kindel, kas see ka hea on. Kas me peaksime rõõmustama, kui Savisaare vahetaks välja Yana Toom või Mihhail Kõlvart? Meenub olukord mõnikümmend aastat tagasi, mil meie puuviljalettidele jõudsid välismaised fruktid, sealhulgas ka võõral maal kasvanud õunad. Kohalike, veidi krimpsus ja plekiliste ubinatega võrreldes näisid need õunad täiuslikud: suured ja punapõsised, justkui sirkliga joonistatud. Vaat need on ikka õunad, kiitsid ja imetlesid eestlased, kohe ilus on vaadata! Nõukogude võim jättis meid sellest suurepärasest kraamist ilma, aga nüüd saame meiegi euroopalikke puuvilju nautida!
Hiljem selgus, et nende õunte väärtus peitubki ennekõike ilus, hammustamiseks olid nad kõvad ja mingil salapärasel põhjusel ei riknenud iialgi, mis tekitas kahtlust, kas meil ikka on tegemist õuntega või hoopis mõnes keemialaboris valmistatud mürgipommidega. Aga jah, laua peal nägid nad tõesti dekoratiivsed välja, läikisid valguse käes, olid justkui vahaga kaetud ja säilisid igavesti. Nagu teatributafooria.
Niipalju põlvkonnavahetusest. Kusjuures see pole veel kõige halvem variant, kui koduse puuvilja vahetab välja euroõun. Võib minna ka nii nagu näiteks eesti suusatamises, kus ju samuti toimus pärast Veerpalu, Mae ja Šmiguni lõpetamist põlvkonnavahetus. Mis on tulemus? Koondis on meil nüüd igatahes nooruslik ja väljakutseteks valmis…
Mingeid õhus olevaid muutusi ja värskeid tuuli aimdus vahepeal IRL-is, kus selle järgi kindlasti samuti vajadust tunti. Eks sealgi on kopitust omajagu, konservatiivsus ei pea ju olema sünonüümiks vaimsele tardumusele. Küllap sellepärast mõjuski uudis Krossi ja Alenderi möödunudnädalasest erakonnavahetusest nii masendavalt. Võiks ju end lohutada vanasõnaga, et mis vahet seal on, mis värvi on kass, peaasi et ta hiiri püüab. Kross ja Alender on ju endiselt Eestis, nad on edasi poliitikas, nad kandideerivad valimistel. Kuid millegipärast ei usu mitte keegi, et Kross ja Alender võiksid osutuda reformaatoriteks oma uues partei. On selline tunne nagu siis, kui hea taskunuga juhtub pudenema kanalisatsioonikaevu. Mida sellega kõike teha oleks saanud! Aga „sealt” ei saa enam kätte midagi…
