Andrus Kivirähk: Rahva oma seadused

 (131)

Andrus Kivirähk: Rahva oma seadused
Andrus Kivirähk

Riiklikud tuletõrjekomandod pandi kinni, peagi näeme priitahtlikke pritsimehi.

Kujutluspilt peas hakkab kohe tööle ja toob silme ette läikivates vaskkiivrites mustavurrulised härrasmehed, kes kahjutule kustutamise vaheaegadel reipalt pasunat puhuvad. Sääraseid maalilisi persoone oleme seni imetlenud vaid vanadel fotodel, nüüd astuvad nad jälle meie sekka nagu kloonitud mammutid. Tänapäeval nii populaarse mahetoidu ning vintage-rõivaste kõrvale sobivad vanaaegsed pritsimehed suurepäraselt.

Ilmselt hakkabki elu väljaspool suuremaid asulaid peatselt kulgema nagu mõnes arhailises metsakülas mõnisada aastat tagasi. Riiklik tuletõrje on läinud, kauaks neid teisigi teenuseid. Ka riiklik arstiabi on kulukas ning kiirabil on ebamugav haigeid soode ja rabade vahelt üles otsida. Saagu ise hakkama!

Lõppude lõpuks kasvab ju looduses nii palju kasulikke ravimtaimi, pista endale ainult peotäis sammalt põske ja tervis tuleb, süsti ja tabletti pole vajagi. Au sisse tõusevad nõiad ja manajad, nii nagu iidsetelgi aegadel. Tõbised ei lähe ennast ravima mitte polikliinikusse, vaid metsa serval asuvasse onni, kus teadjaeit sisalikke kuivatab ja juurikaid keedab. Ühest tugevast, vägevate tangidega mehest saab külakese hambaarst. Sünnitama hakatakse saunas, nii nagu tegid esiemad muiste.

Ka politsei pole hädatarvilik. Milleks raha tuulde loopida, las hõredamalt asustatud paikade elanikud valivad endi seast šerifi. Omakaitse kogemus on eestlastel sõjaajast nagunii võtta. Püssid käes, patrulliksid nad külas. Mõni talumees ohverdaks oma kartulikeldri kohaliku vangla heaks. Iseasi muidugi, kas säärases ürgses maailmas vanglat üldse tarvis on, kohalikule pikanäpumehele antaks kusagil nurga taga lihtsalt peksa, mõrtsukas uputataks tasahilju laukasse. Keskvõim on küll surmanuhtluse keelanud, aga keskvõim on kaugel.

Riigi poolt hüljatud paigakestes tekivad paratamatult omad seadused, omad kohtunikud, omad korravalvurid. Keerulisemate juhtumite puhul loodetakse rahva seast võrsunud isehakanud detektiivile, kes võib olla nii poisike (Kalle Blomkvist) kui ka vanaeit (miss Marple).

Tegelikult on rahvaalgatus teretulnud ju kõikjal, kus riik äpardub või mingitel formaalsetel põhjustel korralikult toimida ei suuda. Võtame kas või viimatised palju kõneainet pakkunud juhtumid, kus prokuratuuri algatatud kriminaalasjad jooksevad mingi juriidilise pisidetaili tõttu rappa. Seadust peabki tõlgendama pedantselt, siin pole midagi vaielda, aga ega meie eesmärk ei peakski ju olema patustanut ilmtingimata trellide taga näha. Ametlik süüdimõistmine ei muuda kuigi palju, tähtis on see, et me teame. Teame, millise linnukesega meil tegemist on, ja käitume vastavalt. Ignoreerime.

Neljapäeval tahtsin ma näiteks vaadata saadet „Foorum”, aga kui nägin seal külaliste hulgas Priit Toobalit, panin teleri kinni. Ma ei arva, et Toobalit üldse teleris näidata ei või, palun väga, „Võsareporteris” nii palju, kui kulub, aga saates, kus omavahel peaksid väitlema riigimehed, mõjub see pentsikult. Võiks mitte kutsuda, ja kui siiski vägisi tikub, võiksid teised poliitikud temaga koos esinemisest keelduda. Muidu jäävad nad ka ise lolli valgusesse.

Juriidilised peensused on üks asi, tegelik elu hoopis teine. Me ju ei kutsu endale külla inimest, kellel on kombeks söögilauas istumise ajal hääletut, ent vägagi ebameeldiva lõhnaga peeru lasta. Ehkki seaduse silmis pole ta midagi valesti teinud. Kodanikualgatuse korras jätame ta siiski ukse taha, vähemalt seniks, kuni ta on süü omaks võtnud, vabandanud ja lubanud edaspidi korralikult käituda.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare