Link kopeeritud!

Andrus Kivirähk: Rail Balticu valge savi

 (209)
Rail Baltic tutvustamine Pärnumaal
Rail Baltic tutvustamine PärnumaalFoto: Eiliki Pukk

Sai siin vahepeal jälle Rail Balticu vastasele kirjale alla kirjutatud…

Loomulikult on mingis mõttes õigus neil, kes leiavad, et mida kultuuriinimesed raudteest teavad. Selliste mitmesaja allkirjaga kirjade puhul on see iseenesestmõistetav, et kõik allakirjutanud ei saa olla spetsialistid. Aga piisab sellestki, kui mõned allkirja andnud on – ja ülejäänud lihtsalt usaldavad neid. Jutuks oleva pöördumise all seisis nimesid, kelle kompetentsis ja selges mõistuses ma kübetki ei kahtle. Suur au on olla koos nendega.

Kas ma arvan, et sellest kirjast on mingit abi? Kahjuks ei. Kogu see Rail Baltic on ju vajunud meile selga nagu mingi üüratult paks inimene, kelle kukkumist mitte miski pidurdada ei suuda. Ta tuleb ja kõik! Nagu jõehobu „No oota sa!” filmis. Algusest peale kõneleti Rail Balticust kui millestki säärasest, mille rajamises ei saa olla kübetki kahtlust. Muidugi, tänapäeval on kombeks korraldada kõiksuguseid arutelusid, kaasata kodanikke, selgitada. Muidu pole justkui viisakas ja viisakas soovitakse silmapetteks ka olla. Aga mitte kordagi pole tekkinud tunnet, et õhus oleks võimalus: kui see plaan ikka sugugi ei kõlba, eks siis jätame ta ära. Loomulikult ei ütle poliitikud ega ärimehed avalikult, et arvake, mida tahate, meie igal juhul ehitame. Kaamerate ees räägitakse tõsise näoga võimalikult segast ja mitte millekski kohustavat juttu, aga tegelikult on keel kogu aeg põses ja silmades äraseletatud helk. Et – hehee… Rail Baltic… mm… Umbes samamoodi nagu Homer Simpson võib kõneleda ükskõik millest, sisimas mõtleb aga kogu aeg sellest, et sõõrikuid sööb ta täna kindlasti!

Samal teemal:
Isegi hiinlased olevat Rail Balticust huvitatud! No mida me siis veel ootame? Ruttu uksed valla ja vagunid sisse! Imetlusväärsed inimesed… need hiinlased.

Tšehhovi „Kirsiaias” on Simeonov-Pištšiku nimeline tegelane. Vaesunud mõisnik, kes kogu aeg teistelt tegelastelt laenu nurub. Aga siis ootamatult tuleb õnn temagi õuele! „Kõige haruldasemat sorti lugu!” teatab ta ise suure vaimustusega. „Sõitsid minu juurde inglased ja leidsid maa seest mingisugust valget savi. Kujutage ette! Rentisin neile krundi koos saviga kahekümne neljaks aastaks…. Kohutavalt targad inimesed… need inglased.” Enam tal rahamuret ei ole! Mis saab tema krundist ja kuidas ta omas kodus elama hakkab, kui inglased savi kaevandades seal kõik segi pööravad, selle peale Pištšik ei mõtle. Ta oleks ülimalt üllatunud, kui keegi soovitaks oma maad inglastele mitte müüa. Kuidas siis nii? Nad ju maksavad peo peale!

Eks Rail Balticugi puhul kõneletakse hoiatavalt sellest, et kui me kaua jahmerdame, siis „kaotab Brüssel kannatuse”. Ja siis laku panni, oledki lubatud miljonitest ilma! Ometi on viimasel ajal nii rõõmustavaid uudiseid! Soome on väidetavalt nõus oma kaupu läbi meie maa vedama! Bingo! Ja mis kõige uhkem – isegi hiinlased olevat Rail Balticust huvitatud! No mida me siis veel ootame? Ruttu uksed valla ja vagunid sisse! Imetlusväärsed inimesed… need hiinlased.

Nii et jah, kui minult küsida, kas ma usun, et Rail Baltic kõikidest avalikest kirjadest hoolimata siiski tuleb, siis ma vastaksin: küll ta tuleb, kus ta pääseb. Aga ma siiski ei arva, et andsin oma allkirja asjata. Ega 1980. aastal 40 kirjast ka midagi ei muutunud, Karl Vaino jäi ikka ametisse, veel õige mitmeks aastaks. Võiks ju ka mõelda, et mis mõtet oli siis üldse jännata. Aga võib ka teisiti mõelda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare