Andrus Kivirähk: Raisus tänav
Und ei pruugi neil kõigest hoolimata tulla, kuna akende tagant kostvat põrgukisa ei vaigista miski.
See olukord on kestnud aastaid ja alles nüüd näib, et Tallinna linnavalitsus on otsustanud midagi ette võtta. Paar kõige kurikuulsamat kõrtsi peavad südaöösel – nädalavahetusel kell üks – uksed sulgema.
Selle otsuse tõttu on hakatud rääkima ettevõtlusvabadusest ja sellest, et vanalinnast võib sääraste keeldude tulemusel kaduda elu ja turistide jaoks muutub Tallinn seetõttu igavaks paigaks. Küsitakse solvunult: mis see linnavalitsuse asi on, kui ma tahan öösel kohvi juua või paar napsi võtta? Miks tuleb ametnik oma reeglitega teenusepakkuja ja kliendi vahele?
Selliste mõtteavalduste kohta võib öelda, et üks räägib aiast, teine aiaaugust. Esiteks: elu vanalinnas tähendab ennekõike siiski seda, et seal elatakse, mitte ei käida öösel pummeldamas ja kriiskamas. Elu tähendab valgustatud aknaid ja suveõhtutel oma isiklikel palkonitel ja rõdudel kohvi joovaid inimesi, mitte räpasel tänaval räuskavaid pätte.
Suur-Karja tänav ei kuulu tegelikult juba ammu Tallinna juurde ja seal asuvatel kõrtsidel pole mitte midagi pistmist põlistallinlastega: ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes nendes urgastes joomas või söömas käiks. Vastupidi – liikudes õhtusel ajal läbi linna, valitakse marsruut nõnda, et ei peaks läbima neid ülimalt ebameeldivaid meetreid, täis lärmi ja laga. Mis pole kohaliku jaoks ka keeruline, sest õnneks on vanalinnas teisigi uulitsaid ja asub kenasid, korralikke kõrtse, kus saab juua kohvi või õlut või kasvõi viina, aga seda inimlikus keskkonnas, mitte atmosfääris, mis meenutab loomade pidu enne Noa laevale siirdumist.
Seega poleks tegelikult mingi kaotus ka see, kui Suur-Karja tänaval tegutsevad asutused sootuks kinni pandaks. Peakski panema! See on ju praegu tallinlaste jaoks kaotatud maa. Mulle meenub, kuidas ma ülikooli ajal koos kursusevennaga Tartu „Hiinalinnas” käisin – oli selline linnaosa, ehitatud põhimõttel „lipp lipi peal, lapp lapi peal” ja elasid seal eranditult venelased. Jalgsi sinna minna me ei julgenud, sõitsime kursusevenna autoga ja imetlesime aknas issanda loomaaeda. Suur-Karja tänava ja sealsete lokaalidega on sama lugu.
Ja ma ei kujuta ette ka ühtegi normaalset turisti, kes neisse asutustesse siseneda sooviks. Mõelge ise, kas te viiksite oma väliskülalisi Shootersisse või Nimeta baari? Mis eesmärgil? On seal hea köök või põnev sisekujundus? Ei. Seal pole mitte midagi. Ainult ulgumine ja hammaste kiristamine, alates südaööst kuni varaste hommikutundideni.
See tänav ei nõua mitte reguleerimist, see nõuab otsustavat restarti. Mis ettevõtlusvabadus? Kui korteris tehakse prussakatõrjet, pole ju põhjust rääkida loomakaitseseaduse rikkumisest.
