Eks see ole hämmastav tõesti, et siinsamas meie keskel elab üks vana revolutsionäär. Inimene, keda on värvanud Kreuks ja kellele on külge löönud Anvelt. Need on ju meie jaoks nimed muinasjutust, sõna otseses mõttes, sest nii nagu Leninist, nii kribiti ka kohalikest Eesti punastest liigutavaid lastejutukesi. Nii muutusidki kõik need Kingissepad ja Pöögelmannid mingiteks lasteraamatute tegelasteks, täiesti ebareaalseteks olenditeks, millekski Sinihabeme või Buratino taoliseks. Ja mida me ütleksime, kui meile esitletaks vanadaami, kes on tundnud niihästi Sinihabet kui Buratinot? Me oleksime hämmingus! Ootamatult selgub, et see kõik polegi muinasjutt ning et revolutsionäärid eksisteerisid päriselt!

Muidugi, revolutsionäärid ja riigikukutajad on tänapäeval delikaatne teema. Kuidas me ikkagi peaksime praegu, oma uues Eesti Vabariigis suhtuma inimesse, kes istus poliitilistel põhjustel vangis peaaegu terve eelmise vabariigi aja ning osales hiljem aktiivselt ENSV loomisel? Ma arvan, et kõige õigem vastus oleks: uudishimuga! Just täpselt nii, nagu me suhtume mõnda vanasse raamatusse, vanasse hoonesse. Vana maja puhul ei hakka ju keegi norima sellepärast, et seal puudub näiteks lift. Ime, et ta üldse meie ajani säilinud on! Nõuda tollastelt ehitusmeistritelt tänapäevaseid teadmisi on selge liialdus. Ja üldse, mulle meeldib vahel katsuda ette kujutada, kuidas käituks mõni mu tuttav, kui Eestis korduksid 1940. aasta sündmused. Nii mõnegi iseenesest kena inimese suhtes on mul kõvad kahtlused, et anna sellele kodanikule vaid võimalus ja temast saaks väga agar ning innukas seltsimees!

Ajalooõpikutes on hinnang tollastele sündmustele antud ja nõukogude perioodi kohta on kirjutatud suurel hulgal raamatuid, mida lugedes ei jää arukal inimesel mingit kahtlust tolle ajajärgu erilises jälkuses. Halastamatult puistati siis ka bolševike endi ridu – maffial on ju ikka kombeks enda seas puhastust teha. Enamik Olga Lauristini võitluskaaslastest löödi maha Moskva käsul. Seda suurem haruldus see on, et meie seas elab endiselt üks vana revolutsionäär. Kuidas teisiti, kui mitte sügava uudishimuga me säärasesse muistisesse siis suhtuma peaksime?

Ja muide, Olga Lauristin on selge tõestus ka sellele, et Res Publica plaan kõik naised sünnitama panna on väga tark ja vajalik! Lapsed peavad olema, sest kui endal midagi natuke vussi läheb, siis saab järgmine põlvkond asjad jälle korda sättida.