Andrus Kivirähk: Seened ja inimesed
Läinud nädalavahetusel Võsu poole sõites oleks võinud arvata, et Lahemaa metsades peetakse laata või laulupidu, sest teeperved olid tihedasti autosid täis pargitud. Ei kujuta ette, mis tunne on seeni korjata metsas, kus liiklustihedus on sama mis Tallinna vanalinnas, aga on siiski tore, et eestlased viitsivad korvi kaenlasse haarata ja muistsete korilaste kombel laanes tuuseldada. Omaenda käega korjatud seen on midagi hoopis muud kui poeriiulilt haaratud pakike standardsete šampinjonidega.
Eksib see, kes arvab, et nüüd järgneb loodusfilosoofiline mõtisklus à la Valdur Mikita. Teen jänesehaagi poliitikasse. Enne valimisi oma ridadesse uusi nägusid hankides tegelevad ka erakonnad mingis mõttes seente korjamisega. Kusjuures ka poliitikas tundub metsast leitud seen maitsvam – olgugi et nälkjas on ehk tema kübarat veidi närinud – kui seenekasvandusest pärit veatu, kuid igav eksemplar.
Võtame näiteks IRL-i. Juhan Partsi edutamine peaministrikandidaadiks oli kahtlemata ainuõige otsus. Kui lasta nüüd silme eest läbi kolm võimalikku tulevast peaministrit – Parts, Mikser ja Rõivas –, siis on Parts neist ainus n-ö metsik riisikas, teised kaks aga poliitkasvanduse produktid. Ümaramad ja siledamad, kupatamata söödavad. Vala jääveega üle ja pane pannile! Kuid selle võrra ka maitsetumad. Parts on päris. Veidi nurgeline, mõne jaoks kibe, mõne jaoks mürginegi, kuid see-eest looduslik, ise kasvanud ja ajalooga. Jah, ta tuli poliitikasse koos Res Publicaga, kuid ei kuulunud poistebändi, vaid oli juba enne riigikontrolöri ametis andnud menukaid „sooloesinemisi”. Isevärki ja omanäoline juurikas, kes on iga kell põnevam kui vabrikus treitud identsed pulgad.
Ja IRL on suutnud sedasorti rahvast oma ridadesse veelgi värvata. Ma ei räägi viimase aja kärbseseente ja murumunade saagist. Aivar Riisalu puhul, nagu erakonnavahetajatega ikka, tekib minu jaoks karnevaliefekt: ma ei saa enam aru, mis on päris ja mis mängult. Nii kurb, et inimene pisarsilmil Keskerakonnast lahkuma pidi. Ehk olekski siis targem mõnda aega lesepõlve pidada, mitte otse peielauast uude suhtesse tormata? Maire Aunaste puhul tekitab kõhedust kindel veendumus, et televisioonist riigikokku üleminek on sama lihtne kui kõrvarõngaste vahetus. Ühed tüütasid ära, panen teised ja korras!
Seevastu Eerik-Niiles Kross, Anvar Samost ja Yoko Alender on erakordselt hea seeneaasta näited. Kõiki kolme iseloomustab fakt, et ükski neist ei pea, nui neljaks, poliitikas osalema, vaid leiaks hoobilt ka teistsugust tubast tööd. Aga nad tahavad kaasa lüüa, neil on ideid ja missioon. Seenevabrikus sündinud šampinjonil polegi muud teed kui pannile. Metsas sirguv ilus puravik võib aga kasvada metsa iluks ja see on üksnes inimeste õnn, kui nad säärase kaunitari oma korvi püüavad.
Kui IRL suudaks veel lõpetada ennast mingil imelikul põhjusel kristlasteks nimetavate tigedike toetamise ning suhtuda maailma senisest veidi rõõmsamalt ja avatumalt, võiks nende kevadine seenekaste päris isuäratav olla.
