Andrus Kivirähk: Spordimees ja lödipüks
Sõduritest ja tsivilistidest. Spordimeestest ja lödipükstest. Räägitud sellest, et üleilmse pehmode vandenõu tulemusel kipub maailmast kaduma mehelikkus, tegelikult aga peaks naine valima elukaaslast selle järgi, kas ta on käinud sõjaväes ja jooksnud maratoni.
Loen suure huviga Priit Pulleritsu spordiblogi ja maailm, mis mulle sealt vastu vaatab, on äraütlemata põnev. Näiteks oli Pullerits pärast Jürgen Ligi langust sügavalt nördinud, et lödipüksid on ühele tõsisele spordimehele järjekordselt ära teinud. Samuti leidub sealsamas blogis sissekanne pealkirjaga „Miks spordimehed ei salli homovärki.” Ja tõepoolest, me mäletame, et üks aktiivsemaid kooseluseaduse vastu võitlejaid oli olümpiavõitja Erki Nool. Kahtlemata suhtub teatud seltskond nimetatud seaduse vastuvõtmisse kui järjekordsesse pehmode võitu. Selline asi ärritab!
Ei mäleta, kes seda ütles, aga maailma ajalugu iseloomustavatki meeste lakkamatu võitlus naiste, laste ja kunstnikega. Mehed tahavad olla asjalikud, teha tõsist tööd, teenida kõva raha ja mitte raisata aega tilu-lilu peale. Paraku just nimelt seda sunnib neile peale too teine seltskond. Nemad on mõelnud välja kombed ja etiketi, nemad propageerivad pehmeid väärtusi. Korraga muutub ebaviisakaks oponendile peale käratada, rääkimata sellest, et vastuvaidlejale lihtsalt vastu hambaid anda – mis oleks ju ometi kõige lihtsam ja loogilisem viis oma tõde kehtestada! Aga ei, selle asemel debateeri, ütle tänan ja palun…
Mida sügavamale tsivilisatsiooni vatti ühiskond vajub, seda keerulisem on mehel iseendaks jääda. Ka tema peab hakkama omavahelises vestluses kasutama „hiina viisakusi”, sööma noa ja kahvliga ning kuulama lepliku näoga mõne luuletaja möla. Kui mere ääres on juba kord ilus krunt, siis miks ei võiks sinna ehitada ühte mõnusalt suurt ärihoonet, millest ka korralikku kasu tõuseb! Iga asjalik inimene saab aru, et see on ainumõeldav plaan. Aga ei, juba on kohal „naised, lapsed ja kunstnikud”, kes hakkavad vinguma ja hädaldama, räägivad midagi kaasaegsest kunstist ja Kalamaja miljööst ning ajavad üldse jumal teab mis pehmode pada. Ja sa ei saa neile oma terashallide silmadega mornilt otsa vaadata ning käskiva liigutusega uksest välja saata, nagu seda võib endale lubada ühe naaberriigi president – kah spordimees, tiigrikütt ja vapper lendur. Ei, sa pead nad ära kuulama ja viisakaks jääma. Kas see pole tüütu?
Õnneks on olemas sport, kus mees saab ikka meheks jääda. Joostes või suusatades pole tarvis peenutseda. Seal käratatakse ettejääjale lühidalt: „Rada vabaks!” ja tuisatakse taha vaatamata mööda. Pärast on finišiprotokollis must valgel kirjas, kes on esimene ja kes viimane. Kes on mees ja kes lödipüks. Spordis läbirääkimisi ei peeta, seal maksavad ainult jõud ja treenitud lihas.
Eks sellepärast olegi sport Eesti poliitikute hulgas nii populaarne. Maratonil või rattarallil osalemiseks leitakse alati aega! Seal saab end tunda mehena, keda pehmed väärtused ei piina.
