Umbes samamoodi, väga rahustavalt, mõjub ka uus Kalevi veekeskus koos arvukate mullivannide ning saunadega. Seinal hiiglaslik ekraan, edastamas olümpiasündmusi. Mina muide jälgisingi Kristina Šmiguni esimest kullasõitu vees, solberdades koos paljude teiste reibaste ujujatega basseinis nagu vana vesirott. Ning oh seda hõiskamist, mis pärast võidukat finišit ujumiskeskuse katuse poole tõusis! Selline elu on selge rõõm. Kuid oh häda – saabub aeg, mil sa pead basseinist välja ronima; ka Kumu kunstiteosed saavad kord vaadatud ning siis pole enam pääsu. Argielu lendab sulle põrinal näkku nagu porikärbes ja sulle meenuvad kõik need ennast täis poliitikud, allergilised abielumehed ning teised ebameeldivad asjad.

Kirvega nõdrameelne

Kõige kurvem on see, et sa tead – sellest jamast pole pääsu. Noh, oletame, et Villu Reiljanile oleks umbusaldust avaldatud. Mis siis edasi oleks saanud? Ei midagi muud, kui et keskkonnaministri toolile oleks roninud mõni uus Rahvaliidu karupoeg. Või kui tõesti õnnestuks mingi nipi abil Pärnu uue kunsti muuseum Keskerakonna kättemaksu käest päästa, siis küllap leiaks Märt Viisitamm võimaluse mingil muul kombel paha teha. Nagu ahv oleks tuppa pääsenud – sa peletad ta kardina pealt, kuid juba on ta elektrijuhtmete kallal ja pureb neid. Ajad sealtki minema, kuid pärdik on nagu tuulispask potilille kallal ning tuustib seda nagu sõge.

Heino Kiik on kusagil kirjutanud umbes nii, et riiki ei saa ealeski usaldada. Riik pole nagu üks normaalne inimene, kellega sa alati arvestada võid, ta on pigem justkui üks nõdrameelne, kes käib mööda külatänavat, kirves käes. Sa ei tea iialgi, mida ta järgmisena ette võtab. Pealegi on hullul hullu jõud, nii et teda takistada on väga raske. Siis kipudki käega lööma. Ah, mässaku... Mis ma ikka oma nina sinna vahele topin. Silme ette kerkib sageli ette tulev eluepisood, kus mürgeldaja naabrid kurdavad, et pätile pole mingit mõtet politseid kutsuda, sest “ega nad ju temaga nagunii midagi ei tee”. Viivad küll korraks moe pärast minema, aga mõne tunni pärast on joodik tagasi ning veel rohkem kuraasi täis kui enne. Eesti poliitikas on selliseid sigatsemise eest “ära viidud” inimesi palju, aga peaaegu kõik nad on jälle platsis ja teevad tähtsa näoga oma tähtsat tööd.

Vana hobune

Eks samasse lahtrisse võib liigitada ka kõik need vanad kommunistid, kes nüüd oma Tööpunalipu ordeni kõrvale mõne Eesti Vabariigi aumärgi võivad riputada. Samas pole siin tegelikult mitte midagi imestada ega õiendada, sest olgem ausad – miks ei tohiks üks korstna otsa roninud ja trikoloori alla kiskunud pisike punane mardikas ordenit vastu võtta, kui endine tippkommunist Arnold Rüütlit tohib talle seda anda?

Tänitades mingisuguse pisiparteilase punase mineviku pärast, käitume vanasõna “suured sulid sõidavad tõllas, väikesed vargad ripuvad võllas” stiilis. Nii tuttav tunne puges südamesse, kui meie president Torinos tema eest mööduvale suusasportlaste kolonnile brežnevlikult lehvitas, justkui ei seisaks ta mitte tribüünil, vaid mausoleumi peal. Ega vanale hobusele enam uusi trikke ei õpeta! Muidugi, Arnold Rüütel pole korstna otsas käinud, aga tegelikult askeldasid need väikesed nagad omal ajal just temasuguste meeleheaks. Selleks, et pälvida orden “Austuse märk”. Noh, elu läks nii, et “Austuse märgist” sai Valgetäht. Ka pole paha.

Kui juba on kord otsustatud, et lisaks kiriku ehitajatele kutsutakse avapeole ka need sortsid, kes öösiti kirikumüüre maha kiskusid, siis olgu nii. Jah, lõppude lõpuks on ka nemad ühise eesmärgi nimel tööd teinud.

Ja üldse, pole mõtet nende ordenite pärast nii väga leili minna. Muidu läheb nii, nagu Tsaari-Venemaal, kus auraha oli tähtsam kui inimene, nii et Gogolil oli plaan kirjutada komöödia ametnikust, kes läheb hulluks ja hakkab ette kujutama, et ta on 3. järgu Vladimiri orden.

Tegelikult ei tahaks üldse mingite tobeduste pärast leili minna. Hoopis mõistlikum on sulgeda uksed ja aknad ning elada kaasa meie suusatajatele. Sealt saab eranditult positiivseid emotsioone. Tõesti, vanast heast Nuustakust on kujunemas miljonäride elupaik. Kristina SŠmigun on ju praegu vaieldamatult Lõuna-Eesti rikkaim pruut ja tema isa Anatoli kuulub nüüdsest samuti miljonäride hulka. Andrus Veerpalust pole mõtet rääkidagi, juba vanarahva tarkuski ütleb, et kus on, sinna antakse juurde. Nagu kõlas Lembitu Kuuse paljutsiteeritud ohe – küll me elame õnnelikul ajal!

Ja muide, Torino mängudel on imetoredad maskotid: lumepall ja jääkuubik. Olgu lumepalliga kuidas on, aga vähemalt see lõbus jääkuubiku-poiss on teleri ees lösutava tugitoolisportlase jaoks väga teretulnud kaaslane – nimelt napsiklaasi sees.