ANDRUS KIVIRÄHK: Tiblad on väikesed ja roosad
See näitab reklaami jõudu. Tarvitses vaid ühel reklaamifirmal seda väikest, kahesilbilist sõnakest sloganis kasutada, kui kohalikud muulased sedamaid asja vastu huvi ilmutasid. Sellest, et vana sepp ja Konstantin Pätsi isiklik sõber, maestro Ivan Orav on juba kümme aastat Eesti Päevalehe veergudel tibladest kirjutanud, ei näi meie vene sõbrad aga justkui midagi teadvat!
Sellest ka segadus ning arvamus, justkui halvustaks sõna “tibla” siinseid venelasi. Nii see ju ometi pole! Ivan Orav on korduvalt ning talle omase põhjalikkusega kirjeldanud tiblade suurt sugukonda, mis valgus Eestisse pärast 1940. aasta juunit. Tänu härra Oravale on meil olemas arvukalt kirjeldusi erinevatest tiblaliikidest.
Vana sepa sõnul on mõned tiblad kaetud süsimustade karvadega, nad suudavad oma pikkade küüntega lõigata aknaklaasi ja söövad seda nagu vahvlit.
Teised tiblad on seevastu väikesed, limased ja roosad, nad pesitsevad valdavalt köögis, kapi taga, nende tiinus kestab vaid paar nädalat ja nad toovad ilmale korraga vähemalt kaksteist pimedat poega. Leidub tiblasid, kellel nahk on all ja sisikond peal ning et seda kupatust koos hoida, ümbritsevad nad end tugevasti vöötatud vihmamantliga. Maestro Orav on kohanud ka kleepuvate ämblikujalgadega tiblasid, kes suudavad liikuda mööda seinu ja lagesid ning jõllitada siis laest justkui kärbsed.
Ning kahtlemata on tibladel veel väga palju eriliike, karvaseid ja siledaid, lühikese ja pika koonuga, sabaga ja sabatuid – lihtsalt mina ei suuda neid kõiki hetkel meenutada. Soovitan kõigil asjahuvilistel külastada maestro Oravat tema hubases Nõmme kodus, kus lahke vanahärra on kindlasti nõus näitama teile oma märkmeid, jooniseid ning tutvustama ka aegade jooksul kogutud tiblakoljude ja -luude kollektsioone.
Lisaks on härra Oraval alati ka paar värskelt püütud tibla veeämbris, sest ehkki pärast Eesti taasiseseisvumist on tiblade kohalik populatsioon järsult kahanenud, luurib siin-seal veel siiski ringi üksikuid isendeid, kes teevad oma teravate hammastega palju paha õunapuukoorele, mistõttu vanahärra Oraval on sõstrapõõsaste varjus alati üles seatud paar tiblalõksu koos söödaks asetatud värske kalaga.
Mul on kurb näha, et meie venekeelne elanikkond pole meie teenekaima tiblauurija, härra Ivan Orava tööde ning tegemistega piisavalt tuttav! See näitab, et kahjuks on muulaste integratsioon Eesti kultuuriruumi alles algstaadiumis. Teisiti ei oska ma kuidagi seletada riigikogulase Mihhail Stalnuhhini avaldust eilses Eesti Päevalehes, kes kinnitab, et tema ongi tibla! Mina küll pole kuulnud, et härra Stalnuhhin oleks kaetud mustade karvadega, omaks ämblikujalgu või sööks klaasi! Tegemist on kahetsusväärse eksitusega.
