Andrus Kivirähk: tundmatud kommenteerijad, tervist!
Uudis selle kohta, et Marika Korolev viitsis ette võtta kohtutee, mille käigus tehti kindlaks teda interneti foorumites solvanud anonüümsete isikute nimed, teeb ainult rõõmu. Ja veelgi toredam on see, et lollpead sunniti kahjutasu maksma. Peaks ka kunagi selle operatsiooni ette võtma, kopsakas teenistus oleks kindel.
Sest heldeke, mind ju sõimatakse ka! Ja kuidas veel! Tarvitseb ainult laupäeva hommikul mu järjekordsel kolumnil Delfi kodulehele ilmuda, kui läheb lahti. Saan anonüümsetelt olenditelt vastu päid ja jalgu, nii et tolmab.
Mõni tuttav küsib, miks ma neid kommentaare loen. Sellepärast, et on põnev! Ja hariv. Muidu liigud ju ikka intelligentsete inimeste seltskonnas, oled oma tuttavate ja sõpradega maailma asjades laias laastus ühel meelel – ja nii võib jääda kergesti mulje, et kõik inimesed on targad ja toredad. Aga anonüümseid kommentaare lugedes mõistad, kui rikkalik on tegelikult issanda loomaaed ning millist nürimeelsust ja tigedust seal leidub. Ausõna, mind ei solva need kommentaarid põrmugi, sest kuidas saab solvata kellegi tundmatu tohmani ogar jutt, küll aga ajavad sageli naerma. Lollus on ju naljakas, vähemalt nii kaua, kuni ta ohutus kauguses, teisel pool ekraani püsib.
Üldiselt on selliste kommentaaride toon ja sõnum küllaltki lihtsasti ennustatav. Siis, kui võimul oli veel Reformierakonna valitsus ja ma julgesin kritiseerida Savisaart, liigitati mind jalamaid valitsuse tallalakkujate kilda. Öeldi, et nojah, eks Kivirähk ole saanud jälle oma peremeestelt käsu Savisaart peksta, ju tal on õlleraha otsas. Tarvitses mul aga kirjutada midagi laitvat Reformierakonna ja nende kilekotiskandaali kohta, kui mind otsekohe nimetati veendunud vasakpoolseks, kes üritab laimata paremjõude ning taaskehtestada kommunismi.
Viimasel ajal põhjustab aga konkurentsitult vägevaima vihapurske EKRE kritiseerimine. Siis läheb alles lahti! EKRE toetajad on otsekui kokkuhoidev herilasepesa, mis tõuseb ähvardava suminaga lendu, kui keegi julgeb neid korraks kepiga torgata. Otsekohe oled sa võimuerakondade truu sulane, kinni makstud kirjatsura, punane pedesõber ja mis kõik veel. Ja loomulikult soovitatakse korduvalt, et kirjanikuhärra võiks jääda oma liistude juurde ja kirjutada lastele veel üks raamat kakast, see tuleb tal hästi välja, selle asemel, et mõnitada eesti patrioote ja ausaid kristlaseid.
Nagu öeldud, ma ei solvu. Huvitav on, nagu loomaaias ahvipuuri ees. Aga veelgi huvitavam oleks teada saada, kes siis ikkagi on need inimesed, kes võtavad vaevaks laupäeviti raevukalt oma arvutite klahve peksta. Juba hommikul vara, enne kukke ja koitu on neil üks mahlaselt mürgine sõnumike valmis treitud. Siis joovad nad ilmselt pudeli õlut ja põrutavad veel teisestki rauast. Tahaks teada nende nime, miks mitte ka nägu. Siis saaks tänaval tere öelda.
Nii et võib-olla võtangi millalgi selle töö ette ja hakkan asja uurima. Vaevalt et see eriti raske on, mul on Delfis tuttavaid. Just! Anonüümsetelt kommentaatoritelt kahjutasu nõudmisest võiks saada minu pensionisammas!
Huvitav, kuidas täna seda artiklit kommenteeritakse?
