Otsekohe vallandus diskussioon: hädaldati, parastati ja tuldi lagedale reformiideedega, mis pidanuks meie kõrgkoolide mutta uppunud maine kaldale tirima. See tuletab meelde habemega anekdooti, kus eestlane näeb loomaaias elevanti ja mõtleb ärevalt: „Huvitav, mida ta küll minust arvab? Kas ma ikka meeldin talle?”

Tegelikult ei maksa mingi edetabel kuigi palju. Kujutagem ette näiteks maailma tuntuimate riigimeeste nimekirja. Vean kihla, et seda juhiksid George W. Bush ja Vladimir Putin. Mõlemad on küllaltki ebasümpaatsed tegelased, ei sooviks kummagagi tegemist teha. Seevastu jääks kindla peale edetabelist välja mõni lahke neegrikuningas, kellel on kümme paksu naist ja kõigil alamatel suu banaanidest punnis. Kas see sõbralik moorlane peaks tegema sellest järelduse, et on oma elu valesti elanud, sest tal pole bambushütis tuumanuppu ja temast ei kõnele maailma uudisteagentuurid? Ma arvan, et mitte. Oleks rumal, kui ka tema üritaks kuulsakssaamise nimel rünnata Iraaki ja pommitada Gruusiat. Ei, tema istub parem taas oma kodustatud ninasarviku selga ja ratsutab jõehobujahile, nagu sobib ühele rahumeelsele monarhile.

Laia maailma kiitus ei tähenda palju. Tartu ülikool võib oma sambad kas või üle kullata, Oxford jääb temast ikka kümneid kordi kuulsamaks, nii nagu ka Tony Blair jääb alati tuntumaks riigitegelaseks kui Lennart Meri, olgugi et see on võib-olla kisendavalt ebaõiglane. Või mis tähtsust on näiteks sellel, et Oskar Luts ei mahu mitte iialgi ainsassegi rahvusvahelisse kirjanike edetabelisse? Meie jaoks on ta ikkagi hindamatu ja mitmetest maailmakuulsatest klassikutest kaugelt olulisem.

Lollid vilistlased

See ei tähenda muidugi seda, et Eesti kõrgkoolid võiksid jääda rahulolevalt lebasklema, justkui täissöönud krokodillid. Sest olgem ausad – lolle on riigis palju. Keda siis veel selle eest vastutavaks pidada, kui mitte kõrgkoole, kes vähemalt teoreetiliselt peaksid rahva mõistusenivoo eest hoolt kandma.

Tunnistagem siiralt ja valehäbi tundmata – peaaegu kõikide lollide otsuste taga, mis Eesti riigis tehakse, seisavad kõrgharidusega inimesed, sest nemad on ju võimul. Kuna Eestis on esialgu siiski suhteliselt vähe välismaal hariduse saanud isikuid, siis on kõik need lollid kohalike kõrgkoolide vilistlased. Tõepoolest, mis on lahti Eesti kõrgharidusega, et see toodab sääraseid isikuid, kes on oma diplomile toetudes trüginud lausa valitsusse ja riigikokku, madalamatest ametipostidest rääkimata? Mida teha, et olukord paraneks?

Aga ei olegi midagi teha. Kui kärpida otsustavalt üliõpilaste arvu, siis poleks sellest kuigi palju abi. Just loll ilmutab tihtipeale tuupimises enneolematut visadust, kuna teda kannustab tagant pöörane karjäärihimu ja ilma diplomita võimu juurde ei pääse. Nii et loll pressib end ikka kõrgkooli sisse, samal ajal kui andekas loikam lööb käega ja hakkab näiteks mesilasi pidama. Mina mäletan oma ülikooli ajast, et cum laude lõpetasid ülikooli sageli just rumalamat sorti inimesed, kes veetsid terved pikad päevad loengutes ja raamatukogus, samal ajal kui terasema mõistusega tudengitel oli nii palju muud tegemist, et eksamiteks õppimiseks väga palju aega ei jäänudki.

Ülikool on rutiin

Aitaks ehk ainult pöördumine täieliku subjektiivsuse poole, andes vanale ja targale professorile endale võimaluse tudengeid valida, ilma mingite formaalsete eksamiteta, lihtsalt elukogemusele ja inimesetundmisele toetudes. See oleks selline Platoni akadeemia laadne nähtus, mentor noorte jüngrite keskel. Säärane ülimalt isiklik suhe õpetaja ja õpilaste vahel oleks muidugi ideaalne. Aga tänapäeva praktilises maailmas on see kahjuks üksnes utoopia.

Nii et kõrgkoolid jäävadki meenutama vabrikuid, kuhu voorib sisse tuhandeid noori. Kuhugi peavad ju kõik need gümnaasiumilõpetajad mine­ma. Julm oleks neid pärast lõpuaktust nagu kassipoegi tänavale ajada. Tööd teha nad veel ei oska, ainuke võimalus pääseda sooja tuppa on edasi õppida.

Kõrghariduse omandamine on tänapäeval lihtsalt inimese elutee loomulik osa, rutiin ja ealine iseärasus, mingis mõttes nagu Vene ajal komsomoli astumine. Et noh – aeg on sealmaal, habe juba tärkab, eks siis astume ka komsomoli. Ega see valus ei olnud, praegu ka ei ole. Räägiti küll, et komsomoli võetakse ainult kõige väärikamaid, aga see oli tühi propaganda, võeti kõiki. Praegu on ülikooliga sama lugu, kuhugi ikka saab, kui mitte muidu, siis raha eest kindlasti. Midagi erilist komsomolis tegema ei pidanud, ja ega kõrgkoolis ka ei pea. Aga diplom aitab hiljem töökohta leida. Komsomolipilet minu ajal enam midagi leida ei aidanud, aga varem vist siiski.

Muidugi, kõik ei astunud komsomoli ja elasid ikkagi kenasti. Praegu elab ilma kõrghariduseta ka ära, mul on mitmeid tuttavaid, kes ei viitsinud omal ajal ülikooli ära lõpetada ja peavad nüüd ometi ametit, mis justkui eeldaks diplomi olemasolu. Nutikas inimene saab ikka hakkama.