Andrus Kivirähk: uus kool või uued õpetajad?
Ehkki haridusministeerium suure visionääri plaanist otsekohe ehmunult distantseerus, on tähelepanuväärne juba ainuüksi fakt, et säärased mõtted üldse kellegi peas tiirlevad.
Gümnaasiumis on teatavasti kolm vanuseastet, seal õpivad 10., 11. ja 12. klassid. Seega käiks uue kooli igas vanuseastmes tuhat õpilast! Võimas! Kui oletada, et ühes klassis õpib 30 poissi-tüdrukut, siis saaksime tulemuseks ulmeliselt kõlavad 33 paralleeli. Kui soovida neid traditsiooniliselt tähistada – a, b, c klass jne –, siis nii palju pole tähestikus tähtigi!
Silme ette kerkib hiiglaslik sipelgapesa või siis kaader James Bondi filmis, kus tuhanded inimputukad mingis tohutu suures maa-aluses angaaris salapärast massihävitusrelva monteerivad. Kõrgel ülal, kullast kaptenisillal jälgib neid leegitsevate silmadega peremees. Superkooli puhul loomulikult Hendrik Agur isiklikult.
Meenub stalinlik kollektiviseerimine, kus samuti ju kõik talunikud, lehmad, haned ja hobused helgema tuleviku nimel ühte suurde kolhoosi kokku kupatati. Selleks et hiljem rõõmsalt, ehkki kahjuks silmakirjalikult laulda: „Õnn tuli meie õule, au kolhoosi korrale!” Nõukogude estraadimuusika austajale Agurile on see laul loomulikult tuttav…
Kas hariduspoliitika eesmärk peaks olema just võimalikult suure kooli rajamine, on samasugune küsimus nagu see, kas planeedi parim kokk on ikka inimene, kes suudab valmistada kilomeetripikkuse viineri. Pigem kuulub säärane saavutus tsirkusemaailma, aga kuna meil Eestis tsirkust pole, siis on loomulik, et Hendrik Agur töötab hoopis haridusministeeriumis.
Ehkki tegelikult oleks tal võimalusi end proovile panna küll ja veel. 3000 õpilast kokku ajada pole väga keeruline, need õpilased on Tallinnas olemas. Tarvis on ainult käskkiri allkirjastada. Märksa raskem ülesanne oleks leida neile lastele õpetajad. Sest ega praegu eksisteerivaid keskkoole Aguri visiooni järgi päris kinni pandaks, need muudetaks lihtsalt põhikoolideks. Kuid ka sellisel kujul vajaksid need endiselt matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpetajaid – kui tuua vaid kõige defitsiitsemad erialad, mille õpetajaid juba praegu tikutulega mööda Eestit taga otsitakse. Kas vanad pedagoogid lihtsalt küüditataks ühest koolist teise, nii nagu omal ajal inimesi Siberisse viidi? Midagi inimröövisarnast – kott tänaval pähe ja marss uude riigigümnaasiumisse lapsi õpetama. Samal ajal uluks endise töökoha tühjades klassiruumides kurvalt tuul.
Tegelikult oleks uhke, kui Hendrik Agur või ükskõik kes haridusministeeriumist suudaks korraldada asja nii, et Eesti koolimaastikule ei tekiks uus 3000 õpilasega monstrumkool, vaid hoopis 3000 uut, noort, energilist ning tugevalt motiveeritud õpetajat! See oleks tõeline vägitükk, samal ajal meie hariduse edendamiseks hädavajalik. Inimene, kes need õpetajad kusagilt välja võluda suudaks, vääriks kindlasti rahvuskangelase tiitlit. Ja siis võiksid need uued õpetajad tõepoolest ka uusi koole asutada. Kui protsess sedapidi toimuks, poleks kellelgi midagi selle vastu.
