Andrus Kivirähk: Vala ennast üle!
Ta punane nägu on päikesest punaseks põlenud ja kestendab nina kõrvalt.
„Tere, rahahunnik!” hüüab Toots. „Jõudu!”
„Jõudu tarvis jah. Näe, Paunvere mehed ka väljas – mis uudist?”
„Jah, uudist… Asi on lihtne! Vaata, mul on kaasas ämber jäävett! Võta ja vala ennast sellega üle!”
Tõnisson tunnistab Tootsi üksisilmi, justkui peaks aru, kas koolivend ikka täie mõistuse juures on.
„Ära vahi midagi,” kõneleb Toots. „Vala ennast üle jah, muidu löövad sulle koid sisse. Vaata, Tõnisson – selle asja nimi on väljakutse.”
„Mis asi? Vä... vä…”
„Väljakutse, väljakutse! Ja samal ajal heategevus kah. Kui sa ennast jääveega üle valad, siis maksad kümme eurot. Kui ei vala, siis maksad sada!”
Tõnisson hakkab nihelema ja tema paksule punasele näole ilmuvad suured ümmargused higitilgad nagu läbipaistvad jõhvikad.
„Minule ei meeldi niisugused asjad,” pomiseb ta ja vaatab igatsevalt eemal laiuva soo poole – hea meelega jookseks ta praegu just sinna ja peidaks end mätaste vahele.
„Tont võtaks, kas sa arvad, et nad mulle meeldivad,” kehitab mõisavalitseja õlgu. „Aga põle midagi parata. Väljakutse on väljakutse. Mind kutsus välja Lible – valasin ennast Ülesoo kesapõllul jääveega üle nagu naksti ja panin feiss- buuki üles kah! Mis sa teed ära, ikkagi ju heategevus! Ole nüüd hea mees, võta aga see ämber ja hakka valama! Või kallan ise sulle pähe?”
„Seda’nd küll, et heategevus, aga… Ma oleks peris kodust ära läind, kui oleks teadnud, et sa selle jäävee ämbriga tuled,” kurdab Tõnisson.
„Narr, kodust ära võid sa siis ka minna, kui sa juba end üle oled valanud!”
Tõnisson vaatab koolivennale ivakese aega küsivalt otsa, saab siis naljast aru, prahvatab naerma ja ütleb:
„No mida imet ma siis veel kodust ära lähen, kui ma juba ennast üle olen valanud. Oled sa aga mees!”
Ta katsub juttu kõrvale juhtida, aga Toots on paindumatu kui raudnael.
„Ega mina enne ära ei lähe, kui sa oled ennast üle valanud, seda ära võta mõttessegi!”
„Kuuled ju: mina ei taha ennast üle valada,” hädaldab Tõnisson. „Mina kardan niisuguseid asju. Ma annan parem sada eurot.”
„Hea küll, anna.”
„Hm... Sadat eurot ka ei tahaks nagu anda. Õieti põlegi mul raha. Natuke on, aga seda läheb omal tarvis.”
„Ära aja patujuttu, Tõnisson! Kanna oma hinge eest hoolt ja vala ennast üle!”
„Ma lasen sulle süüa teha ja annan värsket kalja – jäta aga see jäävee jutt!”
„Süüa ja kalja juua võime ka, vala kõigepealt ennast jääveega üle!”
Läheb veel hea tükk aega, aga hea sõna murrab lõpuks siiski võõra väe. Viimaks ei jõua Tõnisson Tootsi pinnimisele vastu seista ja valab end ähkides ja puhkides jääveega üle, samal ajal kui Ülesoo isand teda oma telefoniga filmib. Järgmisena saavad väljakutse Imelik, köster ja Jorh Adniel Kiir. Toots ammutab Tõnissoni kaevust ämbri jääkülma vett täis ja teeb Paunvere poole sääred. Heategevus ei oota.
