Andrus Kivirähk: Valimise kiituseks
Kohe neljapäeva hommikul tegin selle tembu ära ja väga tore oli! Logisin ennast arvutisse sisse ja hääletamine läks ludinal. Nii et sellega on korras, jään põnevusega tulemusi ootama. Huvitav on ju teada, kuidas hääletasid teised. Kes põrub, kes särab? Kellel käsi kullas, kellel üks teine asi mullas?
Tõsi, jutud käivad, et valimisaktiivsus võib väikseks kujuneda. Viimastel eurovalimistel oli see kõigest 43% ja sel aastal võib veelgi väheneda. See oleks kurb. Ma pole kunagi aru saanud, mis inimesed need on, kes jätavad valimata. See pole ju mingi tappev kohustus, see pole sõjaväeteenistus ega isegi mitte laupäevak – arvuti kaudu on protseduur teostatav paari minutiga. Aga valimisjaoskonna külastamine on samuti tore kogemus, vanasti käisin seal minagi. Võtsin oma sedeli, sisenesin kabiini, tegin kellegi nime taha ristikese… Täitsa lõbus ajaviide minu meelest! Miks mõned inimesed sellest vabatahtlikult loobuvad, jääb mõistetamatuks.
Üks levinumaid põhjendusi on: aga mis on sellest kasu? Mis sellest muutub? Noh, võib-olla ei muutugi. Kuid kas tõesti see inimene, kes hääletamist tulutuks ajaraiskamiseks peab, tegeleb päevad läbi ainult ülimalt ratsionaalsete tegevustega? On tal siis tõepoolest iga elatud minut hoolega läbi mõeldud ja helgema tuleviku kasuks rakendatud? Vaevalt. Suure osa päevast molutab ta kindlasti niisama, aeleb diivanil, vahib lollakaid seriaale või näpib tundide kaupa arvutit või telefoni, vahetades Facebookis totrat info. Sel puhul ta mõttetult raisatud hetki ei kahetse, aga kui on tarvis osaleda valimistel, siis on korraga iga minut arvel ja ainsatki sekundit ei tohi kuluda, ilma et sellest silmaga nähtavaid või käega katsutavaid resultaate sünniks. Laisast lontrusest saab hetkega silmapaistev ökonoom. Ning muidugi, kui valimised möödas, muundub ökonoom lontruseks tagasi…
Teine üsna tuntud vabandus kõlab: mind ei huvita poliitika. Jah, kui sedasi kõneleks piiritut hedonismi jutlustav elukapten, siis ma isegi aktsepteeriks seda. Ei sobi segada maestrot, kes vormib oma elust kunstiteost. Kuid enamik inimesi tegeleb ju nagunii päevade kaupa asjadega, mis neid tegelikult ei köida. Käivad tööl, koristavad, istuvad igaval koosolekul ja suruvad lõualuid teineteise vastu, et mitte haigutada. Selle kõigega saadakse veel kuidagi hakkama, kuid ohverdada paar minutikest selleks, et anda oma hääl, tundub ühtäkki liiga suure kannatusena. Nüüd lööb tüütutest kohustustest vaevatud olendike korraga selja sirgu ja kuulutab katkeval häälel: jätke rahule, mind ei huvita! Kaastunnet äratav, kuid ikkagi imelik.
Mina olen ka laisk inimene, näiteks korteriühistu koosolekule ei vea mind isegi härgadega ja „Teeme ära!” talgutele pole ma ka kunagi registreerunud, aga valimistel osalemine pole mulle ealeski koormana tundunud. Vastupidi, see on põnev ja lõbus. Sarnane spordivõistluse, missikarusselli või totalisaatoriga. Miks ma ei peaks sellest ettevõtmisest osa võtma? Alati võtan. Juba võtsingi!
Ja soovitan teistelegi.
