Andrus Kivirähk: Valimised on ukse ees
„Miks sa ise ei lähe?” küsiti temalt.
„Ah mina? Mina lähen kah, ma tahtsin aga teile enne ütelda, et te teaks. Tegelikult ma olengi juba: tore on vaadata, kui parteilased kuluhüvitiste ümber ronivad! Üks hull oli ometi nii suur nagu kinnas ja kandideeris Nõmmel, aga siis tuli üks veel suurem, niisugune suurte punnis silmadega, vist Keskerakonnast, ja kandideeris Lasnamäel. Ei, seal on niisuguseid inimesi näha, et kananaha ajavad ihu peale!”
„Uhh! Päris hirm tuleb peale. Aga kui sa valetad?”
„Õige narrid, mis häda mul on valetada! Kas te siis ei tea, et erakondades on kõiksugu rahvast koos: mineva aasta, kui kohalikud valimised olid, siis meie sulane ka astus parteisse. Värbaja tuli juurde, ise must kui süsi, valged rõngad kaela ümber ja plaksti – sulasel kraest kinni! Andis talle kohe nimelise pastapliiatsi, helkuri ja kondoomi!”
„Oh sa jumal!” kostis kuulajate hulgast.
„Aga mis te arvate?!” rääkis Toots edasi. „Pilt tehti temast ka ja kleebiti plangu peale!”
„Oi, oi, oi! Mis siis sai?”
„No mis ta sai. Eks sulane on nüüd volikogus, lips ees ja hääletab.”
Tüdrukute seas tõusis liikumine. Igaüks teadis mõnda hirmsat lugu tuttavast või sugulasest, kes on erakonda värvatud ja seal karjääri teinud.
„Noh, lähme!” ärgitas Toots. „Täidate avalduse ära, siis saab märtsis riigikokku. Naisi on nimekirjadesse väga vaja.”
„Ei. Kui seal nii hirmsad inimesed ringi ronivad, siis küll ei lähe.”
„Narr, ega nad siis nii hirmsad ka ei ole! Ei, seal on tegelikult täitsa tore… Saab palka ja… Vahel tuuakse lausa kilekotiga raha… Mõnikord saadetakse välismaale komandeeringusse, siis saab hotellis magada ja Rootsi lauas süüa.”
„Aga kui see punnis silmadega viimati… See hirmus suur...”
„Ooh, ega ta’s nii jumal teab kui suur ei olnudki. Oli nii… nii heeringast natuke suurem. Mis te kardate? Aunaste juba läks ja Heidy Purga ja Yoko Alender… Ja Ladõnskaja.”
„Mina lähen,” ütles viimaks keegi tüdrukute hulgast. Kõik vaatasid ümber, et näha, kes see nii südikas oli. Kõikide imestus oli suur, kui Raja Teele teiste hulgast välja astus.
„Ära mine!” hoiatasid tüdrukud.
Teele pööras ümber ja vastas: „Tulge ühes! Lähme pealegi! Aga seda ma ütlen sulle, Toots, et kui ma kevadel riigikokku ei pääse, siis sa kolkida saad!”
***
Arno vaatas mõttes olles aknast välja. Korraga kahvatas ta: „Teele astus parteisse!”
Ta tormas uksest välja. Kui Arno erakonna peakontori juurde jõudis, oli ta näost hirmus kahvatu ja lõõtsutas kangesti. Algul seisis ta silmapilgu nagu kivist sammas liikumata ühel kohal, siis haaras otsustavalt ukselingist.
„Nüüd astub see ka!” karjusid kõik läbisegi.
Arno sööstis otse tagatuppa ja sai üldnimekirjas Teelest isegi parema paigutuse.
Valimisteni oli jäänud veidi üle kahe kuu…
