Andrus Kivirähk: Vana uus peremees
Räämas rantšos pensionipõlve pidav ja sigu kasvatav püstolikangelane puikleb vastu, kurdab, et silm on aastatega töntsiks jäänud, käsi väriseb ja viski on ka liialt maitsema hakanud. „Kas siis nooremaid mehi tõesti pole?” pärib ta pahaselt, istudes pikkades aluspükstes oma sängi serval ja sügades halli habemeorasesse kasvanud lõuga. „Neist pole mitte mingit abi!” kurdavad külaelanikud. „Nad on memmepojad!” Seepeale legendaarne vana šerif ohkab, otsib üles oma veidi roostes revolvri, kinnitab saabastele kannused ja upitab end hobuse selga. Tuleb minna, midagi pole parata. Noblesse oblige!
Jah, taas saame kinnitust sellele, et Eestis on vähe inimesi. Hirmus vähe! Nagu on öelnud Mati Alaver: nii tillukese rahva sekka olümpiavõitja sündimine on suur ime. Sellest saime aimu ka äsja lõppenud Sotši mängudel: Eesti suusatamises järelkasvu pole. On ainult keskpärane nühkimine võistlejaterivi tagaotsas, puudub anne ja säde. Täpselt sedasama võib öelda ka Reformierakonna uue põlvkonna kohta. Kuidas muidu oleks võimalik, et Ansipi asemikku tuleb otsida mineviku, mitte tuleviku tegijate seast? Broilereid on ju aretatud ja nuumatud, aga kasu pole sellest midagi, erakonna uut esimeest nende seas pole. Ükski inkubaatoris välja hautud tibu pole kasvanud tubliks munejaks kanaks, kogu pesakond on jäänud kukesupi tasemele.
See näitab erakonna vaimset pankrotti. Kui perekonna teraseim ja andekaim liige on vanaisa, siis mida ütleb see lapselaste intellektuaalse taseme kohta?
Muidugi, ega inimesed ise selles süüdi pole, et neis ei voola salapärast „veart verd”, mis on kohustuslik igale liidrile ja mida otsis nii kirglikult taga Tammsaare Oru Pearu. Eks Pearu olukord sarnanenud paljuski Siim Kallase omaga. Pearu ise pidas oma Orut suure kuraasiga, istus ümbruskonna tähtsaimate meestega kõrtsi saksatoas, protsessis ja pidas rehnutti. Kui tema aeg täis sai, hakkas peremeheks poeg Karla – väiksema karismaga, kuid siiski igapidi tegus mees. Kuid Karla poeg Eedi oli juba paraku loll mis loll. Nime poolest küll perepoeg ja kohapärija, aga tegelikult ei osanud teha muud kui lepikus püssi lasta ja väljamäel huigata. Ning vana Pearu oli suures mures: kellele pärandada Oru talu? Kelle soontes voolaks tarvilikku „veart verd”? Kui seda omaenda suguvõsas enam pole, ehk tuua sisse mujalt? Võib-olla tuleks muuta testamenti, niita võsastunud õu ühe ropsuga lagedaks?
Ei saa ju Eedit peremeheks lasta, see oleks talu lõpp!
Pearul oli selles mõttes keerulisem, et tema oli vana ja sant ega saanud Oru kohta uuesti enda kätte võtta, isegi kui oleks tahtnud. Ka Andrus Veerpalu ei saa enam ise rajale hüpata, et Eesti suusatamise nukrat olukorda muuta. Kallasel on selleks veel jaksu. Ja ehk ilmub tema ajal välja ka järgmisest põlvkonnast pärit uus peremees.
