ANDRUS KIVIRÄHK: Veerpalu pikk teekond

Nüüd on meil siis kalendriaasta kenasti ära jagatud – suveaja jaoks on meil Erki Nool ja talveaja tarbeks Andrus Veerpalu. Kaks olümpiavõitjat – kui leek ja jää, kui värss ja proosa, nagu Onegin ja Lenski. Ja Veerpalu sobib ju suurepäraselt talvise Eestis sümboliks, on just säärane kinnituisanud, vaikne ja ligipääsmatu. Ilmub suuskade sahisedes lumise metsa vahelt ning kaob taas põhjamaisesse hämarusse.

Tegelikult on olümpiavõidust väga raske kirjutada. Polegi võimalik! Seda peab nägema, sellele peab kaasa elama, see on kaif. Põgus vaimustusehetk, ilus nagu päikesetõus. Siis, kui meie mees võitjana finišisse kihutab, siis kui talle medal kaela riputatakse ja hümni mängitakse, siis on ülev tunne küll. Aga kui selle üle hiljem pikalt ja laialt arutlema, ohkima ning uhkima hakata, siis läheb läägeks. Ka kaunile päikesetõusule järgneb tavaline päev ning kohati on päikese käes palav ja sa ootad, et ta veidikeseks pilve taha läheks.

Mul on Veerpalu üle väga hea meel, aga samas on mul temast ka natuke kahju, sest väikeses Eesti ühiskonnas järgneb olümpiavõidule alati sportlase kipsi valamine. Tundub, nagu saaks elusast inimesest sinu silme all antiikne kuju, kellel pole enam õigust kanda läkiläkit, vaid ikka ja ainult loorberipärga. Nüüdsest on ta Olümpiavõitja, ja seda sõna kleebitakse talle jätkuvalt pärisnime ette nagu oleks tegemist aadlitiitliga. Ilmub välja tohutu hulk igasuguseid asjamehi, kes kasutavad juhust, et ennast koos olümpiavõitjaga pildistada lasta, temaga tutvust sobitada, ülistavaid arvamuslugusid kirjutada ning anda üldse igal kombel mõista, et temal on selles ajaloolises võidus oma osa, ja mitte väike!

Sellised inimesed ongi paraku juba tegevusse asunud. Aga õige hoo saavad nad sisse muidugi siis, kui Veerpalu tagasi koju jõuab. Soovitan kõigil enne seda sündmust lugeda läbi Eduard Vilde näidend “Tabamata ime”, ja eriti stseen, kus “seltskonnategelased” võõrsilt saabunud Leo Saalepit tervitavad ning talle üksteise võidu kõnesid peavad. Siis saate ise paralleele otsida.

Nii et Veerpalul on ees rasked ajad, kümned intervjuud ja väsitavad poseerimised fotograafidele, sest eks himustab ju iga ajakiri Andruse pilti oma kaanele. Õnneks peab ta siiski ka trenni edasi tegema, ja vähemalt metsas suusaradadel antakse talle rahu. Sinna seltskonnategelased ja reporterid teda kimbutama ei pääse, sest nad ei jaksa Veerpalu kannul sõita.

Üldse, vähesed jaksavad. Sest Veerpalu on end olümpiavõitjaks just nimelt sõitnud, tema võit polnud geniaalselt andeka nooruki ootamatu ning särav tähelend. Me kõik mäletame tema teekonna algust, mil ta pikki talvi pidi leppima kohtadega jumal teab mitmendas kümnes. Sealt on ta siis aasta aastalt kannatlikult ja visalt edasi rühkinud. Ja nüüd on ta siis võitja ning koguni miljonär! Sel nädalal ilmus Kenderilt ja Lõhmuselt pentsik raamat, milles tahetakse inimestele õpetada, kuidas saada rikkaks. Olen kindel, et nad isegi ei tea – rikkaks saab hästi suusatades!