ANDRUS KIVIRÄHK: Venemaa ei värise
Riik, mis jaksab ajada laiali meeleavaldusi, ei saagi olla mingi õnnetu hädapätakas. On jõudu ja on võimu ning mis peamine – on pealehakkamist!
Meeleavalduste laialiajamine pole Venemaal tegelikult kunagi üle jõu käinud. Kui tsaariajal rahvas kuhugi kogunes ja miitingut pidama hakkas, tulid lõpuks ikka kasakad ja andsid nuutidele valu. Musklite näitamine tõestas impeeriumi vägevust! Tõsi, Venemaa ajaloos on olnud veelgi uhkemaid aegu, mil inimestel ei tulnud isegi pähe tänavale protestima minna. Näiteks seltsimees Stalini ja sellesama Nikonovi vanaisa Molotovi ajal polnud võimudel vähimatki vajadust meeleavaldusi laiali ajada, sest neid lihtsalt ei toimunud. Või Ivan Julma päevil. Kui inimesed sellal tänavale tulidki, siis ikka ainult tsaarilt armu paluma ning talle kingitusi tooma. Sest üksnes see võis nende elu päästa.
Säärase stabiilse ühiskonnakorrani, nagu oli Ivan Julma või Stalini ajal, on praegusel Venemaal veel pikk tee minna. Lodevatel aegadel rahva naha alla sattunud mässupind on mõnedel kodanikel ikka veel sügaval ihus ja peab tunnistama, et üksnes arreteerimiste ning trahvide määramisega seda sealt välja ei sikuta.
No mõelge ise: maailmameister Garri Kasparov topiti küll kongi, kuid lasti pärast trahvimist jälle vabadusse! See meenutab stseeni “Sˇvejkist”, kus keisrikoja kohta krõbedaid väljendeid pruukinud inimesed samuti “korvi” topiti ja ära soolaputkasse viidi. Ja kõik! Niisugune leebus lõppes sellega, et Austria-Ungari impeeriumist pole järel kärbsemustagi. Aga kuidas korraldas kisakõride ja mässajate karistamist näiteks Ivan Julm? Vürst Vorotõnski küpsetati kahe lõkke vahel, Pihkva iguumen Kornelius lömastati veskikivi all, arhimandriit Feodor uputati, Novgorodi peapiiskop Leonid õmmeldi karunahka ja lasti siis näljastel koertel lõhki kiskuda. Vojevood Golohvastov peitis end tsaari eest kloostrisse, laskis end isegi mungaks pühitseda, kuid Ivan sai ta ikkagi kätte, pani istuma püssirohutünnile ja laskis kõige täiega õhku, ise kiites: “Munk on ju nagu ingel, ta peabki lendama!”
Nii et Garri Kasparovi ja teiste opositsionääride vangistamise või isegi peksmise üle viriseda on pehmelt öeldes kohatu. “Maletajat pekstakse!” karjus ühesilmne maleharrastaja Vasjukis, kui Ostap Bender oli talle peotäie vigureid näkku virutanud. Naljategu! Teine asi, kui Moskvas ja Peterburis oleks inimesi keedetud või nülitud!
Pagenud mässajad
Boriss Berezovski sülitab Londoni pagendusest Putini poole muidugi tuld ja tõrva ning lubab algatada isegi uue revolutsiooni. Ega see pole võimatu, ennegi on emigrandid Venemaal riiki pööranud. Võib-olla pannakse ka Berezovski kunagi pitseeritud vagunisse ja saadetakse Venemaa poole teele, nagu tegid sakslased Leniniga. Ainult et mida see revolutsioon Venemaal muudab?
Oli tsaar – ja inimesi peksti ning tapeti. Poola kuninga juurde põgenenud vürst Kurbski aga läkitas Ivan Julmale vihaseid epistleid: “Miks oled sa hirmsates piinades lõhki kiskunud Iisraeli tugevad mehed, need vahvad sõdalased, keda taevas sulle andis?” Ivan vastas talle: “Miks sina, õnnetu, tahad hukutada oma hinge kui reetur, päästes põgenemisega oma kaduva ihu? Kui sa oled tõesti õiglane ja vooruslik, miks ei tahtnud sa surra oma isanda käsul ja väärida sel kombel märtrikrooni?” Ning tegi kõik endast oleneva, et reetur Kurbskit Poola kuninga käest kätte saada.
Möödusid sajandid, toimus revolutsioon, tsaari enam polnud, kuid inimesi peksti ja tapeti endiselt, Mehhikosse põgenenud mässulisel Trotskil aga löödi Stalini käsul kirkaga pea lõhki. Siis sai otsa ka Nõukogude võim, aga juba pekstakse jälle, ning eks tapetakse ju ka – meenutagem Litvinenko juhtumit. Ja ka Berezovskit tahaks Kreml hea meelega kätte saada. Küll nad saavadki lõpuks, kus sa tsaari käest pääsed.
Noh, aga kui läheks teistpidi ning Venemaal tõesti toimuks uus revolutsioon, küllap siis hakataks jälle peksma ja tapma. See on seal maal kohe nagu refrään.
Ehkki ma ei usu, et revolutsioonist midagi välja tuleks. Rahvas on ju oma Putiniga väga rahul. Ainuke mure on see, mida teha, kui tema ametiaeg läbi saab. Äkki pannakse keegi teine, kehvem? No jumaluke, meenutagem taas vana head Ivan Julma. Temagi loobus korduvalt troonist, ükskord pani enda asemele isegi mingi Simeon Bekbulatovitsˇi nimelise tatarlase ja käskis kõigil teda valitsejana austada, ise aga kolis elama üle jõe ja laskis end nimetada Moskva Ivanetsiks. Kirjutas ka ise uuele valitsejale alandlikke palvekirju, aga kui hämmastunud välissaadikud pärisid, milles asi, vastas tähtsalt, et Simeon Bekbulatovitsˇ on ametisse pandud tema loal.
Loomulikult ei olnud libatsaaril tegelikult mingit võimu. Aasta pärast sai Ivan Julmal sellest naljast villand ja õnnetu tatarlane kihutati minema.
No kas siis praegu Venemaal tatarlasi vähe on? Ei maksa muretseda, küll leiab kellegi, kes tagumikuga trooni soojendab. Tsaar ise ei kao sellepärast emakeselt Venemaalt veel kuhugi. Nagu ka kord ja seadus ning nuutidega kasakad.
