Suvi on käes ja mõistlik on minna ära puhkusele. Sellest pole midagi, et vihma sajab. Nojah, grillida ja päevitada võib-olla tõesti ei saa, aga maailmas on ju muudki põnevat. Mina näiteks otsustasin sel suvel uuesti läbi lugeda Tolstoi “Sõja ja rahu”. Selle ettevõtmise jaoks on vihmane ilm otsekui loodud. Ning ka raamatusõbra jume jääb sündsalt kahvatuks nagu Nataša Rostoval. Tõsi, juba praegu on selge, et Tolstoi vaimustav oopus saab läbi palju varem kui suvi. Aga eks siis võtame ette “Anna Karenina”. Küll me sellest suvest jagu saame, ärgu ta arvaku!

Selged on veel mitmed muudki asjad. Mõtles riigikogu mis ta mõtles, vaagis mis ta vaagis – ajalooline otsus on nüüdseks langenud. Sügisel saab viina osta kella kümneni õhtul. Häbi neile, kes virisesid, justkui ei teeks parlament tööd! Ega viinamüügi reguleerimine pole naljaasi, see nõuab niisugust nuputamist, et... Pealinna inimestele tähendab see otsus kahte otsekui taevast sülle kukkunud lisatundi. Aitüma, Toompea saksad!

Need tallinlased, kes tahavad Savisaarele meelehärmi valmistada, võivad sügisel napside järele minna nimme pärast kaheksat. Ja marssida siis oma trofeepudelitega võidukalt linnapea akna alla: näed, vanamees, keela mis sa keelad, aga meie ostame ikka õhtul kell üheksa likööri nagu täitsamehed kunagi! Tõsi, hommikuste joodikute elu on tehtud raskemaks. Varem võis ju hakata pead parandama juba kell kaheksa, aga targad inimesed riigikogus mõtlesid ja leidsid, et ei, õige hetk pealevõtmiseks saabub alles kell kümme. Varem on kahjulik. Ei julge vaielda, küllap riigiisad teavad paremini, aga karta on, et alkohoolikud hääletavad tulevikus Savisaare poolt. Neile on ju just hommikune naps tähtis, õhtul pärast kaheksat magavad nad ammu õiglast viinaund.

Ja muidugi, Tartust ja tartlastest ei taha ma üldse rääkida. Neil võib olla küll säärane tunne nagu paradiisist välja aetud linnukestel. Nemad, õndsakesed, said ju seni alkoholi osta suisa kella kaheni öösel – ja nüüd siis niisugune pauk! Valus on pilvelt alla maa peale kukkuda. Ma ei ole julgenud sõber Kivastikule veel helistada, aga vist peaks, raskel tunnil tuleb Emajõe ateenlastele toeks olla.

Tõsi, Savisaar pole ka veel alla andnud. Ehk peitub munitsipaalpoodide idee taga just nimelt soov luua sõltumatu kaubandusvõrk, kus viina müüdaks endiselt kaheksast kaheksani. See on ju lõppude lõpuks põhimõtte küsimus ja Savisaar on põhimõtteline mees.

Munitsipaalpoodide idee on üldse armas. Ära on juba tüüdanud need kaupadest lookas supermarketid! Linnale kuuluv kaubanduspind oleks mõnus nostalgialaks, palju huvitavam kui okupatsioonimuuseum. Loodan, et Savisaar teeb oma mõtte ka teoks. Kui seda kauplust mujale ehitada ei õnnestu, siis vabaõhumuuseumisse peaks küll krundi saama. Sinna, vanade eestlaste rehielamute kõrvale, sobiks hästi üks Nõukogude stiilis toidupood, kus müüakse ainult maisikepikesi ja merikapsakonserve. Lihalett läigiks puhtusest. Lapsed käiksid selles poes ekskursioonil ja näeksid, kuidas nende esiisad elasid.

Uus naljafilm

Ilus oleks, kui selle munitsipaalpoe saaks avada samal ajal vabadussambaga, aga vist ei jõua. Sammas ei jõua. Selle asjandusega saab ikka päev-päevalt rohkem nalja. Nüüd virisevad juba imeviguri autoridki – et tsŠehhid tegevat koledat tööd. Usun, et lõpuks, kui post püsti ja rist otsas, ei meeldi see jurakas enam mitte kellelegi ja mitte keegi ei mõista, kuidas võis ometi juhtuda, et niisugune monstrum Vabaduse väljakule püsti pandi. Isegi Ansip ja Aaviksoo põrnitsevad oma kätetööd mornilt, sest eks nemadki tajuvad, et see sammas pole neile loodetud populaarsust toonud. Aga taganeda pole enam võimalik, töö käib, väljak on üles kaevatud, arheoloogid lammutavad muistseid müüre ja tšehhid muudkui puhuvad klaasi.

Olen siin-seal kuluaarides lobisenud, et vabadussamba sünnist tasuks vändata Miloš Formani “Pritsimeeste balliga” sarnanev naljafilm, aga vist peaks asjale ametliku käigu andma. Filmi süžee oleks väga lihtne. Tillukeses Tšehhi külas seisab klaasivabrik. Kunagi valmistati seal kuulsat Tšehhi kristalli, nüüd pole enam ammu saabunud ühtegi tellimust. Kortsulised klaasimeistrid teevad vabrikuhoovil murelikult suitsu. Kuidas teenida perele elatist? Kas hakata strippariks, minna panka röövima? Miks keegi ometi ei tunne huvi kuulsa Tšehhi klaasi vastu?

Ja siis, kõige kriitilisemal hetkel saabuvad päästeinglid. Nad on pärit kaugest Eestist. Tšehhi klaasipuhujad ei teagi algul, kus selline riik asub, aga nad vaatavad kaardi pealt järele. On olemas! Kauged külalised on erutunud ja neid vaevab eriskummaline soov: nad tahavad, et Tšehhi klaasivabrik valmistaks neile üüratu klaasist samba, mille otsas seisaks rist. Tšehhid võtavad töö vastu. Algab hiiglasliku samba ehitamine, mille käigus saab palju nalja. Materjali ei jätku ja tervest külast kogutakse kokku õllekannud, üks vanamees satub kogemata kombel samba sisse ega saa enam välja, aga sammast lammutada pole aega ja vana tšehh jäetaksegi sambasse nagu putukas merevaiku. Juhtub palju muudki lõbusat. Lõppu pole ma veel välja mõelnud, aga küllap teeb seda minu eest elu ise. Ootame ja vaatame.