Ei taha nüüd küll ühtegi koalitsioonipartnerit Vargamäe Andresega võrdlema hakata, Res Publica ja Reformierakonna sümbolid võiks ehk pigem olla hoopis aateline rätsep Taar ning Kassiaru Jaska, kuid Rahvaliidus ja Villu Reiljanis on küll midagi orupearulikku. Selle nädala alguses sõideti Eesti poliitika õuevärav jälle eest nii mis raksus ja kükitati ka tähtsalt kaevu peal.

Korra koalitsioonileppele antud allkiri ei loe midagi, kui kusagil saksakambris peetud “rehnutt” teistmoodi nõuab. Ja nii nagu Pearut, nii on ka Reiljani toimetamisi-rääkimisi omamoodi mõnus vaadata ja kuulata. Selline kavala näoga aidamees, kes laulval häälel oma jutulõnga ketrab, sõrmed kõhu peal risti nagu Karlssonil. Juba talle otsa vaadates on kohe selge, et selle isandaga kahasse kaevatud kraav tuleb igal juhul kallim. “Litsid mehed!” ütleks kõrtsmik maha süljates ja see ütlus peidab endas muuhulgas ka imetlust elukaptenite suhtes, keda palja käega ei püüa.

Nüüd ongi peaminister haledalt paluma tulnud, et ronigu kallis vanamees ometi kaevu otsast alla ning tõmmaku püksid jälle ülesse. Sest mis sa teed hädaga, korra on ta valitsusse vastu võetud, nüüd istub sees nagu vamm ja tema väljarookimine ähvardab lõhkuda kogu maja.

Praeguseks on muidugi selge, et Villu Reiljan on kui Odysseus ja Rahvaliit nagu Trooja hobune, kelle kõhus sokutati valitsusse opositsiooni partisanisalk. Ja need geriljad töötavad edukalt ning suudavad tõenäoliselt saavutada seda, mida valitsusse mitte kuuluvad erakonnad juba ammu nõudnud on. Seest on ikka parem lammutada kui väljast.

Neid koeri, kes õues klähvivad, on lihtne mitte tähele panna, aga kui üks sihuke krants on juba tuppa tunginud ja ikka su peale lõriseb, siis viskad talle kiiresti tüki vorsti. Ja eks kuulub Rahvaliidu liikmeskonda palju partisanisõja kogemustega mehi, kes ju enda sõnul nimelt selleks komparteisse astusid, et seda seespoolt õõnestada. Mitmed neist on sündinud Stirlitzid. Nüüd enam komparteid ei ole ja üraskid on leidnud uue puu. Noh, küllap see ka varsti ära laguneb.