ANDRUS KIVIRÄHK: Viru junn ja boikott Õhtulehele
Aga ainult seni. Ebameeldivad olevused poevad hämaruse saabudes kohe oma urust välja ning pressivad end inimese külje alla. Ja väga raske on neid tõrjuda.
Suurim ja võikaim neist on loomulikult see toru, mille unistuseks on tohutu paelussina Läänemere põhjas vingerdada ning Venemaalt Saksamaa suunas gaasi pursata. Loomulikult on õigus nendel, kes väidavad, et Eesti turvalisuse mõttes pole vahet, kas see toru asub Eesti või Soome vetes. Aga järeldusega, et olgu siis pigem Eesti meres, pole ma nõus. Ärgu olgu kusagil! Ja eriti mitte Eestis. Iga toru, iga voolik, iga soolikas, mis lähtub Venemaalt ja ennast meie territooriumile litsub, on ebameeldiv. Venemaa näol on meil nüüdseks tegemist sisuliselt fasˇistliku riigiga, mille ideoloogia ning retoorika toovad kohati kananaha ihule. Mida vähem selle eluka haarmed meid riivavad, seda parem.
Ehkki samas, pragmaatiliselt võttes on tõsi ka see, et Sˇveits ja Rootsi, kes tegid omal ajal Hitleriga sehvti ning tõid talle majanduslikus mõttes tulu, jäid Teisest maailmasõjast puutumata ning kosusid kenasti...
Park või peldik?
Aga olgu, toru jääb meist siiski kaugele, mere põhja, tema olemasoluiga päev ei häiriks . Nii mõnigi jälkus üritab end seevastu otse Tallinna kesklinna istutada. Jälle on päevakorras must kuubik Viru hotelli kõrval, niinimetatud Viru Poeg. Kas tõesti ei leidu ühtki arsti, kes Viru hotellile abordi teeks? See ülipikaks veninud tiinus teeb ju ettevaatlikuks. Meenuvad mitmed tsˇuktsˇi muinasjutud, kus naise rasedus samuti venis ja venis, aga kui sünnitus viimaks algas, ei tulnud ilmale mitte inimlaps, vaid koll. Ja kukkus kohe põhjapõtru õgima, aga kui need otsa said, kargas inimeste kallale! Ainult suure hädaga saadi metsalisest jagu. On meil siis tarvis Tallinna säärast monstrumit?
Teine, iseenesest tõenäolisemgi seletus on aga see, et tegelikult ei kimbuta Viru hotelli mitte rasedus, vaid s..ahäda. Seega on hõlpsasti mõistetav ka see läbematus, mida Viru hotelli soomlastest koosnev juhtkond ilmutab. Igaüks on kogenud, kui hirmus on see tunne: soolikates pakitseb, keerleb, aga kohta, kuhu kergenduse saamiseks maha kükitada, pole. Või täpsemalt, koha on soomlased ammu välja valinud. Selleks on Tammsaare park – tõesti kena ja rohelusse uppuv paigake asjal käimiseks! Jama on selles, et pükste allalaskmiseks ei anta luba. Kui kaua suudavad tuharalihased vastu pidada, samal ajal kui Viru Poeg – vabandust, Viru junn – ennast seedekulglast nii energiliselt välja pressib? Karta on, et lõpuks ta siiski suure kärtsuga tuleb. Suur ja must, kivikõva.
Ent reostus ei pruugi olla üksnes käega kombatav. Sel nädalal üllitas SL Õhtuleht väga imeliku loo, kus ühe koerakese surmas ei mõistetud süüdi looma allaajanud mölakast autojuhti, vaid juhuslikult sündmuspaigal viibinud filmitegijad. Iseenesest mitte midagi üllatavat, sedasorti jama ilmub Õhtulehes tihti. Aga iga kivike võib osutuda selleks viimaseks, mis vallandab laviini. Nii sündiski avalik kiri, milles kutsutakse inimesi Õhtulehte boikottima. Et lihtsalt ei osta enam seda lehte ega anna intervjuusid.
Kirjutasin minagi kirjale alla, kerge südamega. Kusjuures ma kutsun üles laiendama boikotti ka ajakirjadele Kroonika ja Just!. Ei ole mingit tarvidust sääraste väljaannetega suhelda ja neile intervjuusid anda. See maailm on haige ja räpane. Inimene võib ju küll mõelda, et tema kõneleb targalt ja vaimukalt, aga keskkond, kuhu intervjuu satub, on ikkagi niivõrd labane, et reostab kogu numbri. Mis tundega sa imetled oma klantsivat fotot, kui järgmisel leheküljel urgitsetakse su sõbra eraelus? Pole võimalik käia prügimäel, ilma et sinugi riietele haisu külge ei jääks.
Võib muidugi öelda, et las igaüks otsustab ise, kas ta suhtleb kollase meediaga või mitte. Kuid see pole niisama lihtne. Vahel on raske keelduda. Muidugi, sellised elukaptenid nagu Urmas Ott või Peeter Oja löövad seltskonnaajakirjaniku mängeldes trepist alla, aga noorematel oleks ilmselgelt tarvis mingit moraalset tuge. Võimalust viidata: näete, nii paljud toredad inimesed on avalikult teatanud, et nemad teie väljaandega ei suhtle! Ja mina tahan neist eeskuju võtta. Nii et tagane, saatan!
Päris üksi on raske, sest seltskonnaajakirjanik on mesikeelne kui sireen ja inimene ise kahjuks edev. Ikka kõditab kõhusoppi võimalus saada “kuulsaks”! Ja küsimused, mida esitatakse, pole ju üldse rasked, see pole miljonimäng. Lobise niisama maast ja ilmast, kõnele oma elukaaslasest, sõpradest... Kõik sobib, kõik pannakse kirja!
Tegelikult peaks kollasele pressile intervjuude andmisse suhtuma samamoodi kui omal ajal KGB majas koputamas käimisse. Aus inimene seda ei teinud. Kui läheks korda juurutada suhtumist, et kõmupressiga suhtlejaid korralikku seltskonda ei lubata, oleks inimestel põhjust edevusest võitu saada ning kollane meedia peaks leppima elukutseliste keelekandjate teenustega. Eks neid ole igal ajal piisavalt.
Katsugem ikka oma lõket põlevana hoida, et maailm meie ümber oleks veidigi valgem ja sortsid ligi ei pääseks.
