ANDRUS LOOG: Kuidas saada juurde raviraha?
Töövõimetushüvitis on ajalooliselt olnud ametiühingute pärusmaa: varem maksid haigusraha ametiühingud. Tolleaegse süsteemi olulisim erinevus praegusest töövõimetushüvitiste süsteemist seisnes kontrollis kodaniku üle. Me võime praegu küll rääkida sellest, et inimesed võtavad ja arstid annavad nn siniseid lehti liiga kergekäeliselt, kuid endisaegne kontroll või kontroll kui selline puudub üldse.
Mis on töövõimetushüvitise eesmärk? See on lihtne: kui inimene ei saa tööd teha, siis tema sissetulek säilib kas osaliselt või täielikult. Mis on aga saamata jäänud tulu kindlustamisel ühist raviga? Vaid osaliselt saab nõustuda väitega, et see võimaldab inimesel rahulikult haige olla. Kuid kindel on ka see, et kontrollimatu võimalus kasutada haiguslehte ei sunni inimest hoolitsema oma tervise eest ega sunni tööandjat looma töötajatele paremaid töötingimusi.
Töövõimetuskindlustus on kõige sarnasem töötuskindlustusega, mis samuti kindlustab inimest saamata jäänud töötasu eest. Töötuskindlustusmaksu haldab töötukassa. Et töötukassas valitseb hea rahaline seis ja lähiaastail ei ole plahvatuslikku tööpuudust ette näha, oleks otstarbekas ka töövõimetushüvitise haldamine siduda töötukassaga. Kui suurendame tööandja osa töökindlustusmaksus 0,5 protsendipunkti võrra (vähendades sama ajal sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 13 protsendilt 12 protsendini), saaksimegi sisuliselt kokku kuuluvad, saamata jäänud tulu kindlustused töötukassas ühendada. Nii väheneks tööandja maksukoormus ja haigekassast seni töövõimetushüvitiseks makstud raha saaks kulutada ravimisele.
Siis oleks juba töötukassa nõukogu otsustada, mitmendast töövõimetuse päevast hüvitist maksma hakatakse ja kas töövõimetushüvitist makstakse täies ulatuses või osaliselt. Töötukassa nõukogus kohtuvad tööandjate ja töötajate esindajad. Seal oleks võimalik kokku leppida ka kontrollireeglid ja -mehhanismid.
Rasedus pole haigus
Lisaks haigestumise korral makstavale töövõimetushüvitisele makstakse ravikindlustuseelarvest kinni ka tööõnnetuste korral tekkiv ravikulu ja ajutine töövõimetushüvitis. Tööõnnetus ei erine olemuselt palju liiklusõnnetusest. Õnnetuse tekkimise eelduseks on sageli kellegi süüline käitumine: ohutusreeglite eiramine, alkoholi tarvitamine, kehvad töötingimused. Miks peaks tööõnnetuse tõttu tekkinud kahju kandma solidaarsuspõhimõttel? Miks peaksid olema solidaarsed kontoritöötajad ja ehitajad, kui on selge, et kontorites tööõnnetusi peaaegu pole, aga ehitusel juhtub neid sageli? Tööõnnetuskindlustus võiks olla samamoodi nagu liikluskindlustus kohustuslik kindlustus, mille riskikoefitsient sõltuks töö iseloomust ja töökeskkonnast. Riski hindamisega saaks hakkama erakindlustusfirma. Selline riskihindamine kindlustusfirma poolt sunniks tööl varitsevatesse ohtudesse tõsisemalt suhtuma nii töövõtjat kui ka tööandjat.
Kolmas suurem ravikindlustuseelarve kuluallikas on sünnituspuhkuse hüvitis ehk dekreediraha. See sarnaneb vanemahüvitisega, mida makstakse riigieelarvest. Miks peaks ühe ja sama asja maksmiseks kasutama kord haigekassa, kord riigieelarve raha? Pealegi pole ei rasedus ega sünnitus haigus.
Omaette küsimus on ka hoolduslehed. Kui tegu on tõepoolest väikelastega, siis last haiguse ajal hooldades on vanem osaline aktiivses raviprotsessis ja vastutab väikese kodaniku tervise eest. Sel juhul võib seda kulutust õigustada ja maksta seda ravikindlustuseelarvest. Kuid kas see on ikka vajalik kuni 14-aastaste laste puhul?
Haigekassa rahapuuduses pole süüdi mitte haigekassa juhtkond ega kindlustusmeditsiin kui selline. Samuti ei vääri sõimu ettepanekud, mis püüavad suurendada haigete raviks mõeldud raha. Lihtsalt pole võimalik kõiki kohustusi suruda haigekassa kraesse.
Andrus Loog, kirurg
