ANDRUS NORAK: Aasta hakul
Üks peamisi ajamõõdu ühikuid on aasta. Mitmesuguseid aastaid on olemas: rahandusaasta, aruandlusaasta, kala- ja jahindusaasta, põllumajandusaasta, kirikuaasta jt. Need "aastad" omavahel päriselt ei kattu ja see võib narristi välja kukkuda kui jahimees kirikuaasta järgi jahil hakkab käima. Või kirikuline rahandusaasta järgi elama. Nende aastate algusedki on eri paigus. Näiteks, algab kirikuaasta esimese advendiga ja jääb seega tavaliselt detsembri algusesse. Tegelikult puudutavad need nn. "aastad" eri valdkondi me elus ja üksteist eriti ei sega. Liivimaa Henriku kroonikas on öeldud et aasta algas Paastu Maarjapäevaga. Nüüd juba paarsada aastat loeme aasta algust esimesest jaanuarist. Suund aja sekulariseerumisele on ilmne, puudutagu see siis kirikuaasta olulisust või aasta algpunkti.
Seesama fenomen on jälgitav ka teiste mõõdupuude, nagu näiteks pikkusmõõtude puhul. See on tänini üheks USA meetermõõdustiku vastaste argumendiks et see mõõdustik on sekulaarne ja isegi mitte inimesekeskne. Ja saavad nad oma jalgade ja muude imelike ühikutega kenasti hakkama, kui mõni lennuõnnetuse ohtlik olukord välja arvata, mis erinevustest tingitud.
Aga tuleme tagasi aja juurde. Kui arutleti suve ja talveaja otstarbekuse üle, kirjutas Rein Hanson Maalehes, et läks peale kellakeeramist tavapäraselt varahommikul salaja kopratoimetusi pealt vaatama, ise mõeldes et kas kobras tuleb nüüd tund aega hiljem oma toimetusi toimetama. Ei tulnud ühtigi! See on heaks illustratsiooniks inimeste ajamõõtmise meelevaldsuse ja kunstlikkuse kohta. Kuna aga inimese elu neissamus ajaühikutes mõõdetakse, siis on kõik ajaga seotu müstilise ja maagilise alatooniga, sõltumata inimese suhtest religiooni. Erilisi tähendusi omistatakse ümmargustele arvudele, olgu neiks siis inimese juubelid, pulmaaastapäevad või aastaarvud. Midagi sarnast ei tule kellelegi pähe siis kui näiteks autoga sõites 2000 kilomeetrit täis saab.
Uus aasta oleks nagu tühi paberileht, mis meil täis tuleb kirjutada. Tabula rasa ja clean slate. Tegelikult astume uude aastasse seotuina tuhandete olemasolevate kohustuste ja kokkulepetega. Kui saaksime pilku heita kellegi tähtsa inimese päevaraamatusse, võiksime näha kuidas seal kohustused juba vähemasti kümneminutilise täpsusega ajaõrrel kükivad. Nagu kanad õhtul laudas.
Plaanid, plaanid, plaanid - suured ja väikesed. Kui sul plaani ei ole, siis ei pruugi aeg sinu kasuks töötada. Aeg on aga teadupärast raha. Läbi planeerimise on inimene oma tuleviku looja. Nägin hiljuti esmakordselt rockooperit "Jesus Christ Superstar". Sealgi heitis Juudas Jeesusele ette, et tal plaani ei olnud, et käitus ekstemporaalselt ja emotsionaalselt ning tingis seega vähemasti osalt ise need jubedad tagajärjed, mis talle osaks said.
Vanasti tegi inimene tööd ja sai palka. Tagajärjed käisid sõna otseses mõttes tegude taga. Siis aga hakati avanssi nõudma. Seejärel saadi selgeks, et hoopis mugavam on enne raha kätte saada ja siis tööd teha, kui üldse. Viimati õnnestub ühed võlad teistega kinni maksta ja kolmandast kohast uut laenu saada. Ja kui midagi juhtuma peaks, siis on ju raha ometi juba kätte saadud. Üks tuttav rääkis kord, kuidas ta Nõukogude aja pohmelusehommikutel tuumasõda ootas, et ei peaks oma eelmise õhtu joomavõlgu ära maksma.
Nüüd ei käi tagajärjed enam järel, vaid on meist ette kihutanud. Uue aja elektrooniline elurütm on kiirem kui mistahes looduslik rütm, seega elame me oma ajast pidevalt ees ning on loogiline et nõndamoodi elades ka surm varem kätte jõuab. Enamik meist plaanib uue aasta hakul oma väikest elu aga me mahutume oma väikeste eluplaanidega tükkis lahedasti ära teiste ja suurte palju suurematesse plaanidesse.
Väga palju on pangad meie eest ära otsustanud ja meil jääb vaid leppida sellega mis otsused nende kabinettide vaikusest uuel aastal meieni ulatuvad.
Paraku ei olnud Juudasel õigus. Ehkki Jeesus võis impulsiivne ja plaanitu tunduda, tõusis ta ometi kolmandal päeval surnuist üles ja näitas et tal oli plaan - hiigelplaan - millesse isegi Juudas ühes oma reetmisega sobitus ja oleks veel paremini sobitunud kui ta vaid andestust oleks otsinud.
Kui me ei taha olla etturid teiste inimeste mängudes, tuleb meil endil veel suuremates mängudes kaasa lüüa.
Apostel Paulus soovis kord Efeslastele et nad ei "jääks väetimaiks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse ...inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega vaid et tõtt taotelles armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus". Efesose 4:14 -15
Head uut aastat!
