Andrus Öövel: oleme hakanud liiga palju teiste abile lootma
Ei tohi välistada võimalust, et satume üksi kurjaga vastakuti, toonitab Andrus Öövel, kaitseminister aastatel 1995–1999.
••1990. aastate esimesel poolel plaaniti Eestile enam kui 100 000-mehelist reservarmeed. Nüüd, nagu ma aru saan, mõistetakse, et vahendeid nii suure armee jaoks ilmselgelt ei ole?
Nii kaugele kui mina mäletan, pole keegi riigikaitselist mõtet kandnud eruohvitseridest planeerinud 100 000-mehelist jõudu. See arv tähistas teoreetiliselt mobilisatsioonikõlblikke inimesi. Juba esimesed plaanid, mis Elvo Priksi (kunagine kaitseministeeriumi asekantsler – T. T.) juhtimisel 1990-ndate algul koostati, nägid ette rahuaja tingimustes 10 000–15 000 mehe väljaõpet ja kõikide jõudude koondamise korral 40 000–50 000-mehelist kaitseväge.
20 aastat oleme pidevalt purelenud. Kaitseminister Urmas Reinsalu on märkinud senise riigikaitse planeerimise puudusena tegelemist liiga paljudes suundades. Kõikehõlmavus ja soov saavutada võimalikult palju pole alati halb. Kuid lubamatu on järjekindluse puudumine ja liiga sagedane kavade muutmine. Just kiirustatult ja läbimõtlemata tehtud otsused strateegia, infrastruktuuri (Jägala), relvastuse ja struktuuride muutmiseks on tarbetute kulutuste põhjuseks.
Tunnustust väärib kaitseliidu mitmekülgne areng. Teisalt tekitab muret sellele vabatahtlikkusele rajatud organisatsioonile pandud ülesannete raskus. Mitmed nendest käivad täidesaatvat riigivõimu mitteomavale kaitseliidule ilmselt üle jõu. Territoriaalse maakaitse mõiste taastumine kinnitab, kui väär oli piirivalvelt riigikaitseliste ülesannete äravõtmine. Kaitseliit kaotas sellega arvestatava võitluskaaslase.
••Eesti riigikaitse alustaladeks on NATO-liikmelisusega saavutatav kollektiivkaitse ning ajateenistusel ja reservarmeel põhinev esmane iseseisev kaitsevõime. Kas nendele lahendustele oleks olnud alternatiive?
NATO-ga ühinemisele polnud ega pole alternatiivi. Kuid selle järel oleme hakanud liigselt teiste abile lootma. Mitte kunagi ei tohi eirata võimalust, et meie liitlased siseprobleemide või rahvusvahelise olukorra tõttu ei saa kollektiivkaitse sõjalist toetust kohe rakendada ja meil tuleb üksi kurjaga silm silma vastu seista.
Kahetsusväärne on, et hoolimata algusaastate paljulubavast edust Balti ühisprojektide vallas pole me suutnud luua ühist kaitsevõimet oma lähinaabritega.
Kaitseväe praktilises tegevuses on saanud valdavaks missioonikesksus kuni põhimõtteni „Meie kaitseväelased kaitsevad Afganistanis Eesti vabadust”. Liitlasvägesid ei viidud Afganistani meie vabaduse kaitseks. Ei otseses ega kaudses mõttes.
Muidugi sõltume me globaliseerunud maailmas üksteisest, aga peale globaalpoliitika on meil siin ja praegu, nii kaugele kui suudame unistada, vaja rahva ja riigina alles jääda.
••Kas Eestis on riigikaitseküsimused tähelepanu alt kadunud?
Igapäevaste ellujäämismurede käes vaevlevas innovaatilises Eestis pole inimestel piisavat huvi riigikaitsetemaatika vastu. Selle situatsiooni muutmine on üks suuremaid väljakutseid kaitsevõime arendamise eest vastutavates ametkondades.
Ilma avalikkust otsustusprotsessi kaasamata ei saa me loota, et inimesed on vastutusmomendil meiega. Tüüpiliseks näiteks on uue kaitseväe teenistuse seaduse koostamise ja menetlemise protsess. Avalikkust kaasamata valminud, vaid „ametkondlikuks kasutamiseks” võimaldatud eelnõu võeti riigikogus vastu suvevaheajale minnes, kiirustades ja ilma ühtki küsimust sisuliselt arutamata.
Loodan, et kaitseminister Reinsalu ja kaitseväe juhataja Riho Terrase välja öeldud tõde: betoon ei sõdi, riigikaitse keskmeks on inimene, saab kivisse raiutud ja siis betooniga kinnitatud ministeeriumi ja peastaabi seinale.
Arusaamatu on uue, aprillis 2013 jõustuva kaitseväeteenistuse seaduse suhtumine kaitseväelastesse. Jättes kõrvale lisafinantseerimist nõudva palgaküsimuse, on arusaamatud olulised muudatused kaitseväelaste õiguslikus ja moraalses seisundis, mis ei nõua mingeid kulutusi.
Lepingulise tegevteenistuse ja karjäärisüsteemi kaotamisega muutuvad riigile truudusvande andnud kaitseväelased avaliku teenistuse ametnikeks, kes enam ei teeni rahvast, vaid töötavad kaitseväe nimetust kandvas riigiasutuses. Eesti Vabariigi nimel antav kaitseväeline auaste muutub lihtsalt ametikohale vastavaks nimetuseks. Riigi kaitsmine on enam kui töö. Palk pole selles andumuses ainumääravaks komponendiks. Seaduse mõttest tulenevalt võib alates 1. aprillist 2013 pidada kaitseväelasi „hooajatöölisteks”.
••Millised olulised otsused oleks tagantjärele tarkusega võinud jätta tegemata või mida oleks võinud teisiti teha?
Tagantjärele manitsen end tihti kannatamatuse eest. Meil oli kiire, aga vahel tormasime ehk liiast. Majast väljas nõudsin liiga tihti teostamatut. Seda enam, et tingimustes, kus mu õigus nõudagi oli tõsiselt küsitav. Tagantjärele tahan vabandada mõlema kaitseväe juhatajaks olnud kindrali ees, et neid piisavalt ei mõistnud ega aidanud.
Usun, et ükski riigikaitsega seotud juht ei saa kunagi teha küllalt, et ta võiks häbita tagasi vaadata Kurkse tragöödiale. Ma ei räägi süüst, ma räägin vastutusest. Me kutsusime poisse meesteks ja innustasime neid tegudele, vahel näitasime isiklikku eeskuju. Nad järgnesid meile, aga meie osutusime võimetuks tagama nende allesjäämist.
••Mis läks korda?
Riigikaitsele sai laotud alusmüür. Kui 1995. aastal arvati paljudes peredes, et mõistlikum kui poja ajateenistusse saatmine on hankida talle arstlik vabastus, siis 1999. aastal sai kaitseministeeriumi sekretär kaks telefonikõnet päevas, kus lubati minister „tõrva valada”, kui helistaja poega teenistusse ei kutsuta. Kitsikus polnud meestega, vaid vooditega. Mis kõige olulisem, oli tekkinud plejaad „kunnaseid”, kes tahtsid, sest uskusid.
••Mis on praegu Eesti riigikaitse suurim väljakutse?
Avatus. Kaitsevägi või kogu riigikaitsesüsteem ei saa seista ühiskonna kõrval. See peab olema osake tuksuvast organismist, mis käib sama jalga.
Tuleb saavutada, et võimalikult paljude otsuste väljatöötamisel oleks ideeautorite kõrval kaasatud ka otsuse täitjad ja erapooletud asjatundjad.
