Link kopeeritud!

ANDRUS SAAR: ühiskonna sallimatus on jõudnud peaaegu viimase piirini

 (348)
ANDRUS SAAR: ühiskonna sallimatus on jõudnud peaaegu viimase piirini
Pille-Riin Pregel

Rahvuslik-konservatiivses mõtte- ja tegutsemisviisis sisaldub tänase Eesti jaoks päris palju problemaatilist. Mõtteviis, mis toetab rahvuslikku solidaarsust, on loomuomane põlisrahvusele. Ainult tänu sellele saabki kindlustada rahvuse, iseäranis väikerahvuse ja kultuuri eksistentsi läbi aegade.

Teisalt aga taolises mõtteviisis võib sisalduda liigne annus vastandumist teistega ning enese rolli ületähtsutamist ja suletust. Kui Eesti oleks monorahvuslik riik, siis taoline, eelmisest sajandist pärinev mõtteviis võiks teatud mõttes olla aktsepteeritav. Kuid Eesti on paljurahvuseline, paljukultuurne riik, mis kuulub Euroopa Liitu. Selles kontekstis tugev rahvuslik-konservatiivne mõtlemis- ja tegutsemisviis ei lange kokku Euroopalike väärtustega. Nende väärtuste eiramine toob endaga paratamatult kaasa konfliktsituatsioone.

Situatsioonis, kus nö kaks kogukonda, eestlaste ja teiste rahvuste oma on end positsioneerinud antagonistlikele positsioonidele, ei saa end keegi enam mugavalt tunda, ka need, kes vaatlevad asju jõupositsioonilt. Uued migratsioonilised protsessid teevad olukorra Eesti jaoks veelgi keerukamaks.

Kui Eesti riigi näol oleks tegu ühiskonnaga, mis rajaneb sotsiaalsel partnerlusel, siis oleks ka märksa kergem toime tulla migratsioonilise survega. Rahvuslik-konservavatiivse mõtlemis- ja tegutsemisviisi süvenemisel kaldume tugevdama intolerantsust ühiskonnas, mis on juba niigi pea viimse piiri peal. See võib aga siis võtta juba sellised mõõtmed nagu rassism. Seega tegu on väga ohtliku mänguga, mida maailmas päris kindlasti ei mõisteta. Sotsiaalse partnerluse tee ei tähenda aga hoopistükkis seda, et eestlastel jääb võimalus end eestlasena tunda ainult Kihnu saarel.

Olen täiesti nõus Juhan Kivirähkiga, kes eilses teleesinemises rääkis, et nii eesti kui vene rahvusäärmuslased on „kapist välja“ tulnud ning aktiviseerunud. „Kapist” on välja tulnud aga eelkõige just eestlased. Tänapäevane „kapist väljatulek” tähendab meediasse pääsemist.

Eesti rahvusäärmuslased tunnetavad võimude tugevat toetust. Venelaste puhul soodustas „väljatulemist” Venemaa toetus. Eestimaa venelased otsinud otsinud toetust väljaspoolt rohkem olgu selleks kas Venemaa või Euroopa Liit. Kahjuks aga „kapist väljatulemine” ei ole suutnud tekitada ühiskonnas olukorda, kus arutataks sõnumite tähenduse ning põhjuste üle. Pigem on mittemõistmine veelgi suurenenud.

Intolerantsus teeb arvamuse avaldamise vaevaliseks

Asjaolu, et oma arvamuse välja ütlemine nõuab üha rohkem julgust seostub Eestis küllaltki levinud intolerantsusega. Selles kontekstis on alati raske välja avaldada mõtteid, mis erinevad nö õigest avalikust arvamusest.

Kui sellesse õhustikku lisada võimuorganite mitmed ühemõõtmelised hinnangud teatud seisukohtade suhtes, mida kindlasti peetakse negatiivseks, ühiskondlikku õhustikku reostavaks ning teatud tegelastel soovitatakse üldse oma arvamusi ühiskonnaelu kohta mitte välja öelda, siis loomulikult antud kontekst ei soodusta arvamuste avaldamist.

Selline olukord ei ole tekkinud üleöö pärast aprillisündmusi, vaid see on alguse saanud märksa varasemal ajal, sellest perioodist, kui algas võimude tugev võõrandumine rahvast, inimeste tõrjumine isegi võimalikest diskussioonidest ühiskonnaeluprobleemide üle, võimu koondumine. Aprillis aset leidnud sündmused lihtsalt kiirendasid seda tendentsi.

Praegu üleüldse tegelikult puuduvad diskussioonid ühiskonnaelu probleemide üle. Teadjamehed istuvad Toompeal. Mis siin ikka arutada? Kõik see on tekitanud õhustiku, et demokraatlikule ühiskonnale tavapärane mõtete, arvamuste väljaütlemine, mis on vastuolus võimude poolt toetatud seisukohtadega nõuab Eestis tõepoolest julgust ja iseseisvust. Kes siis nii väga sooviks olla põlatud.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare