Kirjanik oma raamatut küll Laululavale esitama ei lähe, kuid lahendeid peaks otsima, kuidas tänapäevase leviga kaasas käia.

Mõned aastad tagasi ilmus Eesti Ekspressis artikkel tasuta online-raamatutest, kus toodi välja järgnevad näited: „Kaks suurt kirjastust HarperCollins ja Random House tulid hiljuti ühel ajal välja kahe kontrastse eksperimendiga raamatute uuelaadse levitamise vallas. HarperCollins paiskab internetti teatud hulga autorite sulest pärit täielikud tekstid kuupikkuseks perioodiks, et testida, kuidas vaba juurdepääs mõjutab müügitulemusi. Üheks veebis vabalt saadaolevate raamatute autoriks on näiteks Paulo Coelho, kes on oma teoseid interneti kaudu tasuta levitanud juba alates 2000. aastast ning on veendunud, et online-lugemine aitab suurendada raamatute müüki. Kirjastus Random House aga pakub lugejatele veebis väikese tasu eest mitte tervet raamatut, vaid teatud peatükke.“

Meenutaks siinkohal aega, mil Gutenberg alustas trükitööstusega: 1448. aastal võttis Gutenberg mitmeid laene, sealhulgas oma õemehelt, kaupmees Johann Fustilt, ning rajas oma trükikoja.

Umbes 1450. aastaks oli ta jõudnud niikaugele, et sai hakata trükkima lendlehti ja väiketrükiseid.

Venemaa tsaar Ivan IV Grožnõi käskis 1553. aastal asutada trükkimise maja. Eri aegadel valminud trükikodade vahel oli see oluline sarnaseus, et „pühamehed“, kes seni kirjutasid „püharaamatuid“ ümber, kaotasid tasapisi töö ja seetõttu vihkasid trükikodasid ja püüdsid neid hävitada (vt ka ludiidid ehk masinalõhkujad, Inglismaal 1811–1817 mässu tõstnud inimesed, kui meeleheitel tööta jäänud töölised asusid ründama riidevabrikuid ja sepavasaratega lõhkuma uusi masinaid, leides nende kõrge tootlikkuse olevat oma töö kaotamise põhjuseks).

Francis Bacon nimetas trükimasinat üheks kolmest kõige olulisemast leiutisest, teised olid püssirohi ja kompass. 1997. aastal valis USA ajakiri Time-Life trükimasina aastatuhande olulisimaks leiutiseks ja 1999. aastal nimetas ajakiri A&E Gutenbergi aastatuhande olulisimaks inimeseks. (Allikas: Vikipeedia)

Gutenbergi nimele on tänapäeval pühendatud projekt, kust saab alla laadida tasuta raamatuid, mida praeguseks on seal ca 40 000. (http://www.gutenberg.org/). Eestis saab tasuta raamatuid http://digar.nlib.ee/digar/esileht, kus on neid üle 3000. Autorikaitse seadus lubab vabaks lasta raamatu, kui autori surmast on möödas 70 aastat. Ma kujutan ette, et Mihkel Raua bestsellerit „Musta pori näkku“ ei osta täna enam keegi poest – hea, kui selle keegi kusagilt üldse leiab. Eeldan, et hind, ca 16 €, ei ole 4 aastat tagasi ilmunud raamatu jaoks atraktiivne, samas e-raamatuna (ja soodsa hinnaga), miks mitte?

Miks mitte lihtsustada lugemisvara kättesaadavust? Eesti ainus paberil ilmuv huumoriajakiri Pilkaja (ajakirja Pikker järeltulija), on andnud oma lugejatele valiku – osta ajakiri poest, tellida ajakiri kas paberkandjal või siis .pdf failina. Viimane variant on ca 35% odavam ja e-ajakirja tellija saab ajakirja kiiremini endale, kui paberkandjal ostja või tellija.

Inimestele ei meeldi piirangud ja käes on aeg paradigmamuutuseks. Hirm, et e-ajakirja tellija jagab oma sõpradele ajakirja, on võrdväärne sellega, kui mõni sõber tuleb laenama raamatut. Millal teilt mõni sõber laenas raamatut? Mis takistaks skanneerimist ja ajakirja levitamist? Minult laenati viimati üks raamat paar aastat tagasi...

Ülalmainitud Ekspressi artiklis on kirjas, et : „Samuti veebis oma kirjatükid vabalt kättesaadavaks teinud kirjanik Neil Gaiman sõnas, et probleemiks pole mitte inimesed, kes tahavad raamatuid tasuta lugeda, vaid hoopis see, et inimesed ei loe üldse raamatuid.“

Tänapäevase kirjasõna levikuga peab kaasas käima. Arvestades eestikeelsete teoste tiraaže, siis võiksime pigem olla paindlikud, kui püüda tikku lõhki ajada. Ärgem olgem uue tehnikaajastu masinalõhkujad!

Andrus Tamm, huumoriajakirja Pilkaja väljaandja ja peatoimetaja