ANN HALLIKA: Mis saab sotsiaaltoetusest edasi?

Uue valitsuse sotsiaalpoliitiline nägu koalitsioonileppe valguses paistab sotsiaalanalüütik Lauri Leppikule pisut paremale kiivas, politoloog Iivi Masso näeb lausa kukalt. Kõik sõltub sellest, kus vaataja seisab. Minus see nägu vastumeelsust ei tekita. Ka mina olen seda meelt, et toetusi ei pea jagama kõigile võrdselt natuke ja toetus ei ole ilmtingimata ja ainult pihkupistetav raha.

Laste kasvatamist ja koolitamist tuleb toetada, ka rahaliselt, aga kindlasti erinevate teenuste pakkumise ja nende taskukohasuse tagamise kaudu (sport, koolitoit, huvitegevus, laagrid). Pere peab tundma, et lapsed on ühiskonda oodatud.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on terve pikk 6. paragrahv, kus on loetletud omavalitsuse ülesanded, teenuste osutamine ja selle korraldamine soodsaimatel tingimustel. Rahalise toetuse maksmisel tuleks üle minna suure sihtrühma võrdselt toetamiselt kindlasse sissetulekugruppi kuuluva pere toetamisele, võttes arvesse ka kulud eri vanuses lastele.Põhiosa omavalitsuse tulust moodustab üksikisiku tulumaks, täpsemalt 56 % sellest. Seega 14 krooni 56 senti iga 100 palgakrooni pealt. Mõtisklesin, et omavalitsusele laekuvat osa võiks suurendada 70%-ni.

Et siis saavad rikkad vallad veel rikkamaks ja vaesed on vaesed edasi? Aga rikkad ongi rikkad sellepärast, et neis elab rohkem rahvast, kes selle rikkuse kokku on kandnud. Neil on õigus selle eest ka enamat tahta. Täiendav 14 protsenti oleks ette nähtud sotsiaalkuludeks (toimetulekutoetus sealhulgas), kusjuures sotsiaalsfääri tuleb käsitada laiemalt - see hõlmaks ka noorsootööd, vaba aja tegevuste, sportimise, tugi- ja täiskasvanute õppe toetamist ning selleks tingimuste loomist.

Kõigile, kes jõudsid mõttekäigust praginal tuld võtta – kui üksikisiku tulumaks väheneb 20%-ni, vajaksid omavalitsused 73% tulumaksust, et hoida tulubaas praegusel tasemel. Ei pakata keegi rikkusest.

Rõõm oli koalitsioonilepingut lugedes tõdeda, et riik võtab osa omavalitsuste senistest muredest enda kanda – siiani on see valdkond jäetud omavalitsuste ja mittetulundusühingute hooleks ja rahastatud suures osas projektipõhiselt. Samuti on laste päevahoid ja huvitegevus toiminud seni ilma riigipoolse toeta, vaatamata sellele, et riik on omavalitsustele kohustuseks teinud lastele alusharidus anda ehk, äraseletatult, lapsed kooliks ette valmistada. On enesestmõistetav, et lasteaiaõpetajaid rahastataks riigi poolt sarnaselt kooliõpetajatega. See võimaldaks lasteaia osalustasu kaotamist ja sellega laste päevahoiu odavamaks muutmist. Olen nõus Eiki Nestoriga, et kvaliteetsed avalikud teenused on kallid, aga näen leppes eelkõige tahet kujundada riiklikku sotsiaalpoliitikat koostöös omavalitsustega.

Seni on olnud sotsiaalpoliitikaid sama palju kui omavalitsusi, mis ajuti kipub meenutama sotsialistlikku võistlust majandite vahel.