Aktuaalsetest teemadest tõstatas president noorte hääle ja (valimis)aktiivsuse küsimuse—kuidas Eesti noored elada tahavad ja millised on nende soovid. Samuti meenutas president hoolimise olulisust—et oleksime tervislik ühiskond, et nõrgemaid märgataks ja aidataks. President mainis ka keeruliste teemade tõstatamise olulist ja kiitis ohvrite julgust rääkida—see võib olla viide nii #metoo kampaaniale või paljudele lugudele, mida kas kupeldamis- või perevägivalla jne ohvrid aasta jooksul jaganud on.

Minu arvates on president Kaljulaidi kõned üldiselt heas mõttes konservatiivsed—paindliku, aga hooliva riigi narratiiviga, kus kogukonnal on suur roll ja riik tuleb appi vaid seal, kus muidu ei saa. President räägib palju uuendustest ja paindlikust riigist koostöös kogukonnaga, põimides juurde meeldetuletusi hoolivuse kohta.

Huvitav on edaspidi vaadata, et kas aastavahetuskõne žanrist võib ka Eestis saada hetk veel igapäevasemate mõtete vahetamiseks. Maailmas leiab näiteid sellest, kuidas riigipead, mõnikord nende abikaasad, räägivad perekonnast, puhkamisest, soorollidest jm ühiskondlikus, aga mitte poliitilises mõttes olulisest. See ei ole kirjas presidendi "ametijuhendis", ent oleks huvitav areng. See võiks aidata kaasa selliste teemade arutamisele, ilma et tõstatuks küsimus riigi rollist ja sunnist—et nt räägiksime vajadusest täita pits veega tervise ja heaolu nimel, mitte aktsiisidest ja keelamisest.