Anna-Kristiina Siitan: Eesti vajab plaani pedofiilia ennetustöö toetamiseks
Vastik koletis. See on see info, mis meil pedofiilide kohta on ning see on ka ainus info, mida me vajame. Kuidas on see vanem härra jõudnud sinnamaani, et ta tunneb vajadust istuda oma autosse ning süstemaatiliselt jahtida ja jälitada noori lapsi? Kas selline lugu saab tõesti lõppeda ainult traumeeritud lapse ja kohtuga või ehk millegi hullemaga?
Pedofiiliat defineeritakse kui seksuaalset kiindumust puberteedi-eelsetesse lastesse. Rõhk on sõnal kiindumus, kuna selleks, et olla pedofiil, ei pea oma kiindumust kuidagi tegudega väljendama. Me oleme õnnelikud, kui koletised jäävad oma kappidesse ning me ei pea tegelema sellega, mis iganes seal pimeduses toimub või kasvab. Kaikad tuleb välja võtta ju alles siis, kui hallipäine vanem meesterahvas meie lapsi jälitab.
Laste ahistamine on midagi, mis väärib nulltolerantsi, kuid me peaksime mõistma, et pedofiilia algab juba ammu enne seda, kui ükski laps üldse mängu tuleb ning kui me suudaks natuke tolerantsemalt näha selles situatsioonis ka teist abivajajat, ei pruugiks paljud lapsed haiget saada.
USA raadiosaade "This American Life" avaldas loo 19-aastasest pedofiilist, kelle intervjuu avas kogu pedofiilia teema niivõrd uue nurga alt, et see peaks leidma kõlapinda ka kaugemal. Varjatud nime ja moonutatud häälega poiss räägib, kuidas ta hakkas juba 13-aastaselt aru saama, et temaga on midagi valesti. Ta ei ole oma ihasid kunagi tegudesse pannud ning ta ei taha seda ka teha. Selle asemel tahab ta vaid abi.
13-aastasena sellise koorma oma õlgadele saamine ning sellega üksi tegelemine tundub kujuteldamatu. Aeglane mõistmine aastate jooksul, et sinu ihaldusobjektid ei kasva mitte koos sinuga suuremaks, vaid muutuvad üha nooremaks ei ole valik, vaid haigus. Arusaam ja nägemus endast kui koletisest tekitas noormehel depressiooni ning enesetapumõtted võtsid üha rohkem võimu.
Ta palus oma ema, et ta saadetaks psühholoogi juurde, kuid ei avaldanud visiidi tõelist põhjust. Samm rääkida kõva häälega sellest, kes ta on ja mida ta tunneb, oli suur ja hirmuäratav. Oma esimesel seansil psühholoogi juures koges ta nii „asjatundja" hämmeldust kui ka agressiivset hääle tõstmist ja riidlemist - võimetust olukorraga toime tulla.
Teismeline hirmunud poiss pöördus enda initsiatiivil spetsialisti poole ning sai kaela ämbritäie jääkülma võhiklikkust. Igasugune ravi või abi seoses pedofiiliaga käsitleb seksuaalkurjategijaid ja nende karistusi. See on mõistetav, sest väga vähe on neid, kes enne kuriteo sooritamist ise abi otsiks.
Kummitama jääb aga mõte, et äkki otsiks mõni veel, kui selleks vähegi inimlikud tingimused oleksid? Algus oleks seegi, kui kaasata vastav koolitus tulevaste psühholoogide haridusse ning valmistada neid ette selliseks potentsiaalseks situatsiooniks. Edasine töö, et julgustada abivajajaid abi otsima, nõuab aega ja kaua seisnud tolereerimatuse müüride murenemist.
On pedofiile, kes ei mõista oma tegude ebamoraalsust ning on ka neid, kes näevad seda selgelt, ei soovi tegudeni jõuda ja tahavad ennast kontrollida. Me peame andma neile võimaluse ennast teistest eristada enne, kui tekitatud kahju on korvamatu ning riigi mureks on vaid karistamine.
Kõnealune noormees ei leidnud piisavat abi professionaalide käest ning otsis abi internetist. Enne, kui ta sellest arugi sai, oli sündinud väike tugigrupp, mille liikmed olid tugeva moraalitundega noored pedofiilid. Omavahel suheldes ollakse üksteisele toeks ning tänu sellele jäid selja taha ka enesetapumõtted. Eriti tänuväärsed on mõned üksikud juhtumid, kus uut potentsiaalset grupiliiget on suudetud veenda selles, kui taunitav oleks käituda oma ihadele alludes ning seega välditud ka suuremat ohtu ühiskonnale.
Fakt on see, et pedofiilid on olemas. Nad on olemas ning neid on tunduvalt rohkem kui see arv, mida me uudistes näeme. Meie ainus palve ja ootus neile on see, et nad mitte kunagi oma elu jooksul mitte mingil viisil ei käituks vastavalt oma seksuaalsetele kiindumustele.
Aga kas me seejuures tõesti nõuame, et nad mõtleksid ise välja ka selle, kuidas oma eluga hakkama saada? Tegelikult on meil vaja plaani. Pedofiilial on nii suur stigma, et sellega tegelemist välditakse iga hinna eest. Üha rohkem saab tõendust tõsiasi, et see ei ole miski, mida saaks ravida. Seda enam peaks nägema vaeva selle vägagi reaalse ohu kontrollimisega ning rõhuma pigem ennetustööle kui tagajärgede leevendamisele, sest sellel hetkel, kui kellegi noor elu saab hävitatud, on juba hilja.
