ANNA-MARIA PENU: Valguskiir kontoritöö vihkajatele
Olen neli aastat teinud üheksast kuueni kontoritööd. Kolm ja pool aastat on möödunud viimasest korrast, kui firma köögis kohvi keetsin, selle tassi valasin ning tassi arvuti kõrvale sättisin, et hakata pabereid lappama. Ja pärast seda pole ma puudust tundnud millestki, mis kontoritöötajate maailma kuulub. Glamuurse nimega firma või ametitiitli taga pole muud kui töö, mida sa teed kellelegi kolmandale kuskil üleval. Tähelepanu saavad ametioskused, aga mitte hing. Nii arenedki ainult tööalaselt, ning ainuke väljakutse on õppida oma tööd tegema laitmatult. Saada igatsetud masinaks.
Tõsi, vahel mõtlen, et mugavuse pärast oleks kergem olla kontoritööl, saada igakuist palka ja omada haigekassakaarti. Aga sellised mõtted tulevad siis, kui juhtun kergelt haige või väsinud olema. Kuid ma polnud ju igakuise kindla palga ja haigekassakaardiga õnnelik.
Asendamatuid pole
On ju mõeldamatu, et minu endine tööandja minu minekut aastaid taga nuttis, sest mitte keegi teine ei müünud lennupileteid nii hästi kui reisikonsultant Penu. Vastupidi, juba minu viimase tööpäeva pärastlõunal tõi reisikonsultant X oma asjad minu lauale ja töö läks edasi. Firmal polnud minu minekust sooja ega külma ja nii ongi normaalne, sest asendamatuid inimesi kontorimaailmas pole.
Kuigi, jah, tunnistan, et aeg-ajalt olen tundnud, et tahaks kuhugi töörühma kuuluda. Üksinda ilmas ringi rännates kaob ära see vana, tuttav kambatunne, mis meid kõiki alati igal pool ümbritsenud on. Kuulud mõnda firmasse ja saad öelda: ”Töötan Baltikumi kõige suuremas reisifirmas!” ja oled tehtud mees. Kõik noogutavad tunnustavalt, sest nad teavad, mida see tähendab. Või viskad hooletult turismiala inimeste seas: ”Mulle anti just eile vanemreisikonsultandi tiitel, sest trükin lennupileteid kiiremini kui keegi teine!” Kuulume rühmadesse, sest nii on kergem inimestega suhelda, sest oleme nagu nemad ja nemad on nagu meie. Aga see kõik on nii pealispindne, et ajab oksele.
Olen valehäbist üle saanud. Valehäbist, et kui sa pole nagu enamus, siis oled vähem väärtuslik. Seepärast mind enam ei häiri, kui inimesed küsivad, kas ma töötan või õpin ülikoolis ning silmi pööritavad, kuuldes vastust, et mitte päris, sest nende jaoks on see midagi loodusõnnetuse sarnast. Mina ise ju tean, et tegelikult töötan ja õpin iga päev. Kuid lihtsalt enda valitud rütmis, enda valitud aineid ja enda kriteeriumide järgi.
Enda realiseerimiseks ei ole tingimata vaja magistrikraadi või uhket ametitiitlit. Tähtis on inimene ise – tema empaatiavõime, sallivus, avatus, headus. Tema oskus aidata, kui vaja ja lasta ennast aidata, kui ise seda vajab. Inimene õpib kõige tähtsamaid asju elus läbi teiste inimeste, läbi tunnete.
Niisiis, kas kontorielust loobudes võib saada õnnelikuks? Kindlasti, kui inimesele saab selgeks, mida ta tegelikult elult ja endalt ootab. Tuleb ainult julgeda katsetada uusi teid, uurida, kas etteantud tõed on ikka nii tõesed, kas sissetallatud rajad on need kõige õigemad. Elame vaid korra ning kui me ise oma õnne eest hea ei seisa, siis ei tee seda mitte keegi. Seda enam, et elu väljaspool kontorit on võimalik!
