Anna Põllu autorikülg. Kuidas motiveerida uue põlvkonna töötajat?

 (56)

Anna Põld
Anna PõldFoto: Madis Veltman

Tööturule jõuab Z-põlvkond, keda motiveerib palga kõrval eelkäijatest rohkem soov maailma muuta.

Noorel töötajal võib oma päris esimesel töökohal olla palju soove ja ootusi. Tähtis on eneseteostus, pidev tagasiside, töötaja väärtustamine ja teadmine laiemast eesmärgist. Hea tagasiside pole lihtsalt kiitus, sellest kaalukam on töövõit konkreetse probleemi lahendamisel, projekti õnnestumisel või ühiskondlikult kõnetava teema tõstatamisel.

Samas seisab noor kahe jalaga kindlalt maa peal: ta teab, et pelgalt missioonitundest üüri ei maksa ning maailma ei avasta. Soov üle keskmise palka saada on suur, kuid tööd ainult suure palga pärast tegema ei kipu. Töö on osa meie isikupärast, kuvandist ja eneseväljendusest (ka turundamisest). Toon näite: on suur tõenäosus, et pärast seda, kui olen tutvustanud end seltskonnas ajakirjanikuna, tögatakse mind sõbralikult, et kas omavahel räägitu on järgmisel päeval esiuudis ja kas ongi nii, et kõige põnevamad uudised on need, mis kirjamusta ei kannata. Ja kel ei tuleks silme ette muusik, kel palutakse kohe lõõts lahti lüüa!

Ka sotsiaalmeedia pole ammu enam lihtsalt lõbus ajaviitekoht, vaid teadlik osa enda avaliku karakteri loomisest. Ideaalvariandina võiks töö olla hobi – nii ei peaks päevagi tööl käima. Ja maailma muutmine ei tähenda teps mitte globaalsete probleemide lahendamist, vaid pisikesse maailma – kogukonda, valda, linna, oma sisemaailma – panustamist. Tänapäeva noort motiveerib eelmistest põlvkondadest rohkem tegelik vastutus ja pidev areng.

Samal teemal:
Ülipikad tööpäevad ja terve ööpäev kestvad vahetused kaalub mõnda aega üles missioonitunne ja vasikavaimustus. Aga varem või hiljem lämmatab see suur koorem igasuguse tunde, halvimal juhul ka kodutunde.

Teisalt olen näinud enda ümber tohutult andekaid ja missioonitundega eakaaslasi: õpetajast ämmaemandani ja kirglikust looduskaitsjast end üles töötanud loomeinimesest ettevõtjani. Ülipikad tööpäevad ja terve ööpäeva kestvad vahetused kaalub mõneks ajaks üle missioonitunne ja vasikavaimustus. Aga varem või hiljem lämmatab see suur koorem igasuguse tunde, halvimal juhul ka kodutunde. Oi kui magusaks muutub siis võimalus põgeneda välismaale, teenida mõnda aega raske töö eest palju raha, tulla tagasi ja… hakata hoopis midagi muud tegema!

Tean üht tunnustatud kooli kutsutud noort õpetajat, kes tunneb praegu, pärast esimest tööaastat, et lihtsalt ei jaksa enam. Tõsi, ta on võtnud lisakoormust, sest kolleegid julgustasid teda ja nii saab ta ka enam-vähem Eesti keskmise töötasu kätte. Kui aga kolleegid teaksid, et naeratava maski taga praksub üha häälekamalt läbipõlemise mõte: läheks minema, välismaale, teeks elus kannapöörde. Põhiline, et saaks minema.

Töö kuhjub tal hiliste õhtutundideni ja näpistab osa nädalavahetusestki. „Oleks veel mees ja lapsed kodus, ei kujutaks elu ettegi,” arvab ta. Ei ole teada, mis sellest õpetajast saab, kuid on kindel: noor, kes unistab elutervest eneseteostustest, motiveerivast tööst ja mis peamine – armastusest, ei taha sellist elu. Ilmselt võib nii mõnigi leida oma tutvusringkonnast sarnase näite.

Maailm muutub. Edukas on tööandja, kes seda võimalikult vara märkab ja oskab sellega arvestada. Esitan järgmiseks kolme noore inimese lood, mis aitavad mõista uute, nii Y- kui ka Z-põlvkonna esindajate motivatsiooniallikaid ja väljakutseid. Nimed on nende enda palvel muudetud, aga lood elust enesest.

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare