ANNE APPLEBAUM: Karamelliga piimakohv vallutab Kesk-Euroopa

Ter­vi­ta­ge uut laa­di priis­ka­mist Kesk-Eu­roo­pas: Star­buck­si koh­vi­poo­di­de kett on jõud­nud Vars­sa­vis­se.

Kui uus Star­bucks ava­ti, kõndi­sin paar kor­da liht­salt möö­da, et nä­ha seal käi­vat rah­vast. Maail­ma tun­tuim koh­vi­ku­kett st­ra­tee­gi­li­selt va­li­tud asu­ko­has üli­koo­li ja bör­si va­hel tõmbas kii­res­ti li­gi ra­ha­kad klien­did. Jär­je­kor­rad keer­du­sid lä­bi poe ja uk­sest väl­ja. Tä­na­val, ükskõik mis suu­nas vaa­ta­sid, kand­sid si­nis­te tek­sa­de­ga tu­den­gid ja tu­me­da­te üli­kon­da­de­ga bör­si­maak­le­rid uh­kelt oma val­geid pa­ber­top­se, kuu­lus ro­he­li­ne lo­go väl­ja­poo­le kee­ra­tud.

Jah, Star­bucks oli lõpuks jõud­nud Vars­sa­vis­se. Bränd ei pruu­gi Ühend­rii­ki­des enam moes ol­la. Et­tevõte võib kao­ta­da ra­ha. Sel­le akt­sia hind võib ol­la umb­kau­du kol­man­dik, võrrel­des kõrga­ja­ga 2006. aas­tal. Ku­na­gi­ne eksk­lu­siiv­ne mai­ne võib ol­la üle­laie­ne­mi­se tõttu ha­ju­nud. (Ol­les hil­ju­ti Salt La­ke Ci­ty len­nu­jaa­mas joo­nud tros­sis ba­ris­ta pa­ku­tud ve­sist kee­dust, hõis­ka­sin mõttes koh­vi­ku­ke­ti ot­su­se pea­le sul­ge­da USA-s 600 poo­di.) Kuid siin Kesk-Eu­roo­pas ter­vi­ta­tak­se Star­buck­si saa­bu­mist vai­bu­ma­tu en­tu­sias­mi­ga – lau­sa sel­li­se en­tu­sias­mi­ga, et see fe­no­men va­jab mi­nu ar­va­tes eda­sist uu­ri­mist.

Star­buck­si koo­piad on Poo­la lin­na­des ole­mas ol­nud pea kümme aas­tat. Va­ne­mad koh­vi­kud, need, mis pa­ku­vad koh­vi port­se­lan­tas­sist, on ole­mas ol­nud pea kolm­sa­da aas­tat. Vaa­da­tes üle­ ka­hekümneaas­tas­te jär­je­kor­da, kes kõik oo­ta­sid kan­nat­li­kult võima­lust maks­ta koh­vi eest kaks kor­da roh­kem kui üle tee, pa­ni toi­muv mind imes­ta­ma.

Vas­tus on osa­li­selt kau­bamär­ki­de ja staa­tu­sesümbo­li­te maa­gias, kuid ka post­kom­mu­nist­li­ku maail­ma psühho­loo­gias. Mc­Do­nald’si saa­bu­mi­ne Vars­sa­vis­se 1990. aas­ta­te al­gul tä­his­tas pal­ju­de jaoks ka­pi­ta­lis­mi jõud­mist Poo­las­se. Star­buck­si saa­bu­mi­ne Vars­sa­vis­se, na­gu ka Pra­has­se Tšeh­his (ku­hu see jõudis paar kuud ta­ga­si) ning ehk ka Bu­da­pes­ti Un­ga­ris (ku­hu se­da on aas­taid lu­ba­tud) ei mär­gi mit­te ai­nult Kesk-Eu­roo­pa si­se­ne­mist ka­pi­ta­list­lik­ku maail­ma, vaid ka 21. sa­jan­di stii­lis jõuku­se maail­ma.

See mär­gib ka te­ge­lik­ke muu­tu­si ma­jan­du­ses ja psühho­loo­gias. Pä­rast se­da, kui seal­sed kom­mu­nist­li­kud liid­rid olid pool sa­jan­dit rää­ki­nud, et tu­le­vik on te­ha­setöös ja kae­van­dus­tes (mi­da see ei ol­nud), püüdle­vad sot­siaal­selt mo­biil­sed idaeu­roop­la­sed nüüd tei­se­laad­se­te töö­koh­ta­de poo­le moetöös­tu­ses, koh­tu­tes, in­fo­teh­no­loo­gias – ala­del, mis eel­da­vad, et töö­le kes­ken­du­nud ini­me­sed joo­vad koh­vi jook­su pealt, ala­del, mis jä­ta­vad küllal­da­selt jõude­het­ki koh­vi­kus veet­mi­seks, et seal oma­va­hel te­hin­guid sõlmi­da.

Pal­ju­del ju­ba on sel­li­sed töö­ko­had. Mõni su­vi ta­ga­si koh­ta­sin amee­rik­last, kes te­gi Star­buck­si jaoks uu­rin­gut ühes Poo­la ran­nas. Ta sõitis möö­da Lää­ne­me­re kuu­ror­te, üri­ta­des väl­ja uu­ri­da, kui pal­jud olek­sid nõus tas­si koh­vi eest maks­ma kolm dol­la­rit. Ilm­sel­gelt nii mõni­gi ot­sus­tas, et on.

Ja kui sul ei ole veel pii­sa­valt ra­ha, siis võid jõukust kau­bamär­gi abil tee­sel­da. Kui sa oled tu­deng või al­les alus­ta­nud bör­si­maak­le­ri­na või moe alal, ei pruu­gi sul ol­la ra­ha di­sai­ne­ri­kin­ga­de ega uue au­to jaoks. Suu­re­ma tõen­äo­su­se­ga lu­ba­tak­se en­da­le väi­kest luk­sust, na­gu üli­kal­lis kohv.

Ringiga tagasi

Nii­sa­mu­ti, kui sul ei ole eri­ti ke­na elu­koht –  näi­teks elad ühi­se­la­mus – võid ee­lis­ta­da oma pä­rastlõuna vee­ta mõnu­sas koh­vi­kus. Ja siin se­gu­neb­ki koh­vi­ku­ke­ti et­hos Kesk-Eu­roo­pa kul­tuu­ri­loo­ga: kõrga­jal 19. sa­jan­dil olid Vii­ni, Vars­sa­vi ja Bu­da­pes­ti koh­vi­ku­te püsi­kun­de­deks tea­ta­vas­ti ini­me­sed, kes ei ela­nud kui­gi küllus­li­kult ja eelistasid see­ga vee­ta ae­ga ruu­mi­des, mis olid ku­jun­da­tud ülemk­las­si sa­lon­gi ­sar­na­seks. Ses­tap seos­ta­tak­se­gi koh­vi­kuid poee­ti­de, li­te­raa­ti­de, re­vo­lut­sionää­ri­de ja teis­te sel­lis­te rah­va­kih­ti­de­ga. Ses­tap nen­de li­gitõmba­vus ka tä­nap­äe­va tu­den­gi­te­le. Ning bör­si­maak­le­rid on ta­ga­si seal, ku­hu nad kuu­lu­vad: mõned maail­ma bör­sid on al­gu­se saa­nud koh­vi­kust, sest kaup­me­hed­ki olid ku­na­gi aut­sai­de­rid.

Te­ge­li­kult võib väi­ta, et Vars­sa­vi Star­buck­si ava­mi­se­ga on koh­vi­kud jõud­nud te­ha rin­gi pea­le. Sündi­nud Eu­roo­pa süda­mes, kus see ke­has­tas luk­su­se-ideaa­li ja tea­tud pürgi­mu­si, maan­du­nud Star­buck­si pea­kor­te­ris Seatt­le’is, kus see hak­kas ke­has­ta­ma hoo­pis teist­su­gust luk­sust ja teist­su­gu­seid pürgi­mu­si, nüüd im­por­di­tud ta­ga­si Kesk-Eu­roo­pas­se, es­tee­ti­li­selt muun­du­nud, kuid ole­mus­li­kult täit­mas sa­ma funkt­sioo­ni.

© 2009 WP­NI Sla­te (Dist­ri­bu­ted by The New York Ti­mes Syn­di­ca­te)

Tõlkinud Liisa Past

An­ne App­le­baum on Amee­ri­ka ko­lum­nist. Ta on saanud Pu­lit­ze­ri au­hin­na raa­ma­tu eest „Gu­lag: Nõuko­gu­de koon­dus­laag­ri­te aja­lu­gu”.