Anne Sullingu retsept majandusseisaku vastu: panustada tootearendusse ning välisturgudele minekule

Majanduskasvu võti on allhankija staatusest lahtisaamine, aga vahendid selle taganttõukamiseks läksid sotsiaaltoetusteks.

Ei ole saladus, et Eesti majanduse edu sõltub eelkõige sellest, kui hästi läheb meie ettevõtetel. See tõdemus peaks olema lähtekoht, et mõista, millele tuleb tähelepanu pöörata, kui mure on madal majanduskasv. Meie peamiste ekspordipartnerite keeruliste aegadega saab kesist majanduskasvu seletada mingi piirini, kuid mitte kõike. Üks oluline probleem seisneb selles, et meie konkurentsieelis, odav tööjõud, hakkab ammenduma.

Paljuräägitud eesmärgist jõuda jõukate Põhjala riikide sekka lahutab meid paljuski just see, et suur osa sealseid ettevõtteid valmistab ja müüb suure lisandväärtusega originaaltooteid, samal ajal kui suur osa Eesti ettevõtteid toodab endiselt detaile ja sisendeid kellegi teise, sageli nendesamade Põhjamaade ettevõtete jaoks. Kuna palgad liiguvad tõusukursil ja ettevõtete kasumimarginaalid kahanevad, tuleb ettevõtetel tootlikkuse suurendamise eesmärgil kindlasti senisest rohkem vaeva näha. Efektiivne tootmisprotsess suurendab tootlikkust mõnevõrra, keerulisema allhanke tegemine aitab samuti kaasa. Tõelist uut hoogu annaks siiski alles see, kui pandaks senisest rohkem rõhku just omatoodete arendamisele ja turustamisele.