Anneli Kannus: märka inimest, kuula ja küsi: „Kas sa vajad abi?"

Kolleeg, kes tuleb justkui paistes põskedega tööle, ei pruugi olla lihtsalt niisama juurde võtnud, vaid võib olla saanud räiget hormoonravi. Inimene, kes on teie kõrval äkki siilisoenguga, on ehk suisa iga päev pärast tööd saanud kiiritusravi. Töökaaslane, kes alati märtsis puhkab, võib vajada hoopis regulaarset taastusravi.

Me ei mõtle just sageli sellele, et meie hulgas on üha enam erineva füüsilise, psüühilise või sotsiaalse erivajadusega inimesi. Kuid peaksime.  Ja sellele ei pea mõtlema vaid tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis. Üha sagedamini ei paista erisus silma. Inimesed, kes ei soovi oma erisuste kohta infot levitada aga tahavad olla ühiskonnas aktiivsed, on tõsist toetust väärt.

Üha enam räägitakse depressiooni või lihtsalt meeleoluhäirete, söömis- ja isiksusehäiretest ehk mitmetest vaimse tervisega seonduvatest diagnoosidest ja selliste diagnoosidega inimeste hulga suurenemisest.

Tööandja ei taha alati kodus töötamist lubada või osakoormusega inimest tööl pidada. Pealtnäha terve inimene aga tahab väga tööd teha, kasvõi 0,25 koormusega. Kui sellised inimesed saaksid rakendatud, siis poleks meil nii palju tööjõupuudust ja ehk isegi mitte nii palju toimetulekuprobleeme. Kodus olles ja niisama tervishoiu- ning sotsiaalteenuseid tarbides ei toodeta lisandväärtust.  Samas - samaaegselt kodus töötades panustab iga tegu ühiskonna arengule kaasa.

Üha rohkem on meie keskel inimesi, kes on pealtnäha täiesti terved.  Samavõrra on inimesi, kellel haigus paistab välja, kuid kes pelgavad teiste reaktsiooni ning seetõttu end "vabatahtlikult" ühiskonnas eraldavad.  See, mis täna on erisus, on homne normaalsus ning vahel võib juhtuda ka vastupidi.

Mõtle täna korraks - kui normaalne sa oled?  Nii kaalukamaks kui ka kõhnemaks muutnud tuttav võib olla silmitsi tõsiste murede ja probleemidega, varem lõbus olnud kaaslane võib depressiooni alguses seista. Märka inimest, kuula ja küsi: „Kas sa vajad abi?" Kui iga inimene aitaks iga päev kasvõi ainult üht peaaegu võõrast inimest (ja mitte ainult jõuluajal), siis saaksime siin väikeses koduses Eestis kõikide inimeste aitamisega ka ise paremaks.

Sellises Eestis tahan mina oma lapsi kasvatada, kus kedagi ei jäeta maha, kus keegi pole ülearune ja kus inimene märkab inimest. Sõltumata tema soost, vanusest ja teistest välistest näitajates tingituna.