Nende ettevõtmiste seas oli näiteks lendlehtede ja trükistega algatanud kampaania lastetoetuste tõstmiseks, toetanud lastetute paaride viljatusravi, ehitanud kauni kiriku Harku järve äärde, kinkinud üliõpilasorganisatsioonidele Eesti Naisüliõpilaste Selts ja Üliõpilasselts Liivika akadeemilised kodud.

Aino ja Elmar Järvesoo olid vastavalt nende seltside vilistlased ja põhimõtete kandjad.

Sel üllal ja sihikindlal naisel läheneb nüüd 100. sünniaastapäev, mis ärgitab mõtlema annetamisest ja vastuvõtmisest ning nendega esile kerkivatest probleemidest. Kas vajame arutelu, et vältida sellel pinnal tekkida võivaid arusaamatusi?

Teatavasti oli Aino Järvesoo sõja jalust põgenenud ja Eesti vabanemisel kiirelt kodumaale repatrieerunud kunstiõpetaja, õigemini doktorikraadiga pedagoogika ja kunsti professor USA Massachusettsi ülikoolist.

Kuuldused tema hingejõust jõudsid ette tema saabumisest Tartusse, kus ta veetis oma elu viimased aastad kuni 93. sünnipäevani.

Aino Järvesoo kuulus heldete annetajate hulka, kelle õigustatud sooviks oli aga kontrollida oma raha kulutamist. Näide tema kui annetaja sihipärasusest: üle 80-aastane haigete jalgadega naine ehmatas ehitatava maja töödejuhatajat hommikuse visiidiga kitsasse katusealusesse, kus ta leidis 50 cm kivivilla kihi asemel vaevalise 10 cm kile.

Pahandus ÜS Liivika akadeemilise kodu ehitamisel oli suur. Tööd Aino Järvesoo rahadega organiseerinud üliõpilased polnud märganud vaadata sinna, kuhu ronis Eesti Vabariigi presidendi poolt Eesti Punase Risti II klaasi teenetemärgiga autasustatud Tartu Ülikooli auliige.

See väike seik näitab ühelt poolt meie ehitajate sagedast praaki, mida professor oli juba jõudnud Harku kiriku ehitusel kogeda, kuid teiselt poolt on juhtmõtteks artiklile, kus püüame arutada Annetaja eesmärgipärasust ja Vastuvõtja kohustusi.

Nimetu annetamine tekitab vähem probleeme

Aino Järvesoo annetas oma raha eeskätt suurele ideele: „Kõige tähtsam on, et meie rahvas välja ei sureks, edeneks terviselt ja moraalilt.“ (R. Raudvere, Maaleht, 2002; A. Aasmäe, Maaleht, 2008). Helde professor kinkis suuri summasid erinevatele abivajajatele, eraldas sihipäraselt miljoneid iibe suurendamiseks, moraali tõstmiseks ja Eesti poliitilise elu suunamiseks hüvangule. Ometi pettus ta sageli, kuigi tal palju asju ju tegelikult korda läksid. Miks?

Annetamine jaotub annetaja ja vastuvõtja erinevateks vaatenurkadeks, mida on seni meie puuduliku annetamisharjumise tõttu vähe analüüsitud. Annetuste puhul on kõige vähem probleeme tekitav ilmselt nimetu annetamine, kus sihtmärgiks on kollektiivne raha kogumine mingi olulise vahendi ostmiseks, näiteks laste raviks või tornikiivri taastamiseks või traagilise sündmuse leevendamiseks, näiteks tulekahju või mõni erakordne raske haigus.

Sihtmärk on selge, apelleeritakse rahva õiglus- või kaastundele. Parimaks näiteks on ETV algatatud Jõulutunnel, kus rahvas annetab kokku miljoneid, kuigi keegi ei saa teada, kas andsin 500.- krooni või sain loovutada vaid 50.-.

Kaheldamatult on annetaja õnnelik, kui kuuleb, kui paljud inimesed toimisid temaga sarnaselt. Rahaline lõpp-panus tuuakse enamasti esile, samuti tehtud kulutuse suurus, millele järgneb soe tänu saajalt.

Probleemid võivad tekkida teise liigi e nimelise annetusega mingi kindla eesmärgi realiseerimiseks. Aino Järvesoo annetused hariduse ja õppimisvõimaluste toetamiseks, uue kiriku loomine inimeste eetika tugevdamiseks hõlmasid just neid valdkondi.

Suurim ja edukalt realiseerunud sihtmärgiga annetus oli kaheldamatult 156 lapse ilmale aitamine, kelle vanemad vajasid meditsiinilist abi kunstliku viljastamise näol.

Siin täitis annetaja kaudselt oma unistuse liivakastitäiest lastest, keda ta koos abikaasa Elmar Järvesooga lootis ilmale tuua. Sõda ja hävitus lõikasid aga unistuse suurperest katki.

Mäletan üht jõululõunat sealiha ja hapukapsastega Aino pika laua taga, kus dr. Andrei Sõritsa rääkis proua professori toel tehtud tööst. Annetaja oli säravalt õnnelik, annetuse realiseerija põhjalik aruandja ja nähatoodud tänukirjad lapsevanematelt kinnitasid saajate siirast tänu.

Alati ei pruugi aga annetaja soovid täituda. Kas on midagi õppida Aino Järvesoole vähe rahuldust pakkunud Harku kiriku projektist, kus ei realiseerunud dolomiidist ehitusunelm ning palju raha haihtus „ei tiia kuhu“? Ja kui pettunud annetaja soovis poolvalmis kirikut hoopistükkis müüa, polnud kodumaalt leida jõukaid kogudusi.

Resümee – annetaja oleks ehk vähem pettunud, kui tal oleks olnud kohalikke olusid tundev nõukoda ja juba algselt selgem lõpptarbija.

Annetajat tiivustab idealism

Ilmselt on paljud annetavad väliseestlased kogenud, et nende unistused ei sobi 50 aastat muutusi läbi teinud ühiskonda. Näiteks Aino Järvesoo pettus oma lootuses oluliselt mõjutada üliõpilasseltside kaudu ühiskondlikku arvamust, et tõsta registreeritud abielude arvu. Raamatud, lendlehed, vestlused ei suutnud rahva vabaabielulist käitumist muuta.

Põhimõtteliselt olid ju tema toetatud akadeemiliste organisatsioonide, sh Eesti Naisüliõpilaste Seltsi põhimõtted – demokraatia, rahvuslus ja individuaalsus – senini püsinud ja noori kasvatanud. Tugevat mõjutust kandis meie trikoloori avalik väljatoomine muinsuskaitsepäevadel Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt, millega võeti rahvalt hirm.

Teisalt pole aga kogu maailmas üliõpilasorganisatsioonide autoriteet enam endine, sest tänapäeval on noorte aktiivsete inimeste jaoks palju rohkem erinevaid ühinguid ja väljundeid, mida annetaja ei suutnud hoomata.

Annetaja idealism aga võibolla ongi see, mis teda tiivustab, ja kes saab teda selle eest hukka mõista, vast ainult lohutada.

Keerulisim on sellise sihtmärgi realiseerimine, mis näiteks iibe tõstmise suure idee nimel seab eesmärgiks mõne erakonna võimule aitamise. Siin on kõige õilsamategi kavatsuste juures pettumus kerge tulema, nagu 90. aastate alguse ajakirjanduses kõlas Aino Järvesoo pettumus poliitikutes.

Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas võimatu kiiresti muuta või suunata parlamendi otsuseid, isegi siis, kui omakasupüüdmatus selgelt eristub selle vastandist ehk pistisest.

Et Aino Järvesoo siiski lootis, näitab fakt, et tema köögiseina infotahvlil oli veel ta surmapäevalgi väike ajalehest välja lõigatud pilt äraostmatutest Juhan Partsiga esirinnas.

Kuigi tol ajal Aino ei näinud täitumas oma soovi, et igakuiselt toetataks last 1000-kroonise summaga, oleks ta nüüd ilmselt väga õnnelik, kui teaks meie riigis toimivast vanemahüvitisest tema poolt toetatud erakondade teol.

Annetuse vastuvõtja moraalne vastutus

Vastuvõtja küljest ja tema vastutusest on seni eriti vähe räägitud. Sellest, et annetuse vastuvõtmisega tekivad isikul üsna suured kohustused: kas suudad realiseerida annetaja eesmärki, kas suudad olla nii tänulik, nagu annetaja ootab, eriti kui tänulikkuse määr pole kuskil reglementeeritud, vaid on nii andja kui saaja iseloomust ja kasvatusest lähtuv.

Kas annetuse üleandmisega peab annetaja arvestama, et annetus on nüüd temast eemaldunud? Kui annetaja soovib edaspidigi olla kursis oma seatud sihi realiseerimisega, peaks see olema fikseeritud reglemendis. Seetõttu aitabki annetamine uue või olemaoleva sihtasutuse kaudu paljusid arusaamatusi vältida.

Veel üks saajat puudutav piinlik küsimus – kas annetust saab tagasi nõuda? Hiljuti notari juures kinkelepingut vormistades selgus, et materiaalset kingitust saab tõesti tagasi võtta, kui kohtus tõestub „saaja jäme tänamatus“.

Isegi Riigikohus olevat sellise tänamatuse täpse määratlemise jätnud andja meelevalda – otsustades igal konkreetsel juhul kohtus –, tõestatud häbematuse korral võtku jah tagasi.

Pole küll kuulnud, et annetaja nõuaks ebaedukalt üliõpilaselt stipendiumi tagasi, aga oma moraalsele vastutusele peaks saaja annetuse vastuvõtmisel küll mõtlema. Samuti oma tänu siirale väljendamisele.

Teadusettekande või artikli lõpus on saanud kenaks tavaks tänada oma kaasautoreid, aga ka neid organisatsioone, kelle finantsilisel toel (omamoodi annetused) uurimistöö teoks sai. Eesti Naisüliõpilaste Seltsile kingitud korteri seinal on pronksist tänutahvlike vilistlane Aino Järvesoo nimega, samuti on toiminud ÜS Liivika.

Eelmisel aastal asutati Tallinnas MTÜ Aino Järvesoo mälestusfond, mille eesmärgiks on jätkata doktor Aino Järvesoo algatust suurendada kõigi ühiskondlike vahenditega sündivust ning toetada laste kasvamist haritud ja eetilisteks inimesteks.

Eestis, Soomes ja USAs kunsti õppinud Aino Järvesoo mõistis oma kõrges vanuses, et ka annetamine on tõsine kunst, mis vajab õppimist, aga ka leppimist. Teotahtelise vana inimesena kartis ta aga, et tema aeg midagi korda saata saab liiga kiiresti otsa. Siiski – aeg on näidanud, et head teod ei kao koos tegijaga ja on suureks eeskujuks uutele andjatele ja saajatele.

Täna möödub 100. aastat Aino Järvesoo sünnist.