Link kopeeritud!

ANTHONY GIDDENS: Rohkem “võõraid”, vähem usaldust?

 (230)
ANTHONY GIDDENS: Rohkem “võõraid”, vähem usaldust?
Rene Suurkaev

Kolme aasta eest väitis ajakirja Prospect toimetaja David Goodhart ühes artiklis, et immigratsioonist tulenev rahvuslik mitmekesisus ohustab heaoluriiki.

Sellega torkis Goodhart herilasepesa – olgugi et ta ei olnud sugugi esimene, kes säärase teema tõstatas. Heaoluriik põhineb ümberjaotamisel – kuid ümberjaotamine ei sobi kokku mitmekesisusega. Inimesed tunnevad teiste ees tugevamaid kohustusi juhul, kui nood on nende endi sarnased.

Miks on Ameerika Ühendriikides heaoluriiki minimaalselt? Just nimelt rahvusliku mitmekesisuse pärast, väitis Goodhart. Suur osa USA põhjakihist erineb etniliselt riigi elanike enamikust. 70% Ühendriikide elanikkonnast on valged – ning vaestest moodustavad nad vaid 40%. Ameeriklased mõtlevad vaestest kui “teistsuguse grupi” liikmeist, sellal kui Euroopas on – vähemalt viimase ajani – vaeseid peetud sama kogukonna osaks. Mitmekultuurilisus ja Euroopa heaoluriik on omavahel vastuolus. Paljud kriitikud on lükanud Goodharti teesi tagasi – ja seda peamiselt ideoloogilistel põhjustel, sest Goodhart sülitas poliitilisele korrektsusele, seades mitmekultuurilisuse küsimärgi alla.

Kui meie-tunnet enam pole

Sellesse mängu on nüüdseks lisandunud üks veel tähtsam osaleja – olgugi et tema peateemaks ei ole heaoluriik. See on Harvardi ülikooli professor Robert Putnam, kes on tuntuks saanud uurimustega sotsiaalsest kapitalist.

Samal teemal:

Ta avaldas hiljuti analüüsi, mis põhineb USA-s korraldatud ulatuslikul ja detailsel etnilise mitmekesisuse uuringul. Sotsiaalset kapitali võib mõtestada kui mitteformaalset sugulaste, sõprade ja tuttavate võrgustikku, kellele inimesed võivad toetuda. Putnam leidis otsese seose elupiirkondade homogeensuse, usalduse taseme ja sotsiaalse kapitali vahel.

Piirkondades, kus enamik inimesi on sarnased – näiteks eeslinnades, kus elavad põhiliselt valged –, kaldutakse üksteist rohkem usaldama ning sealsed elanikud on rohkem kaasatud kogukonna tegemistesse, vabatahtlikesse organisatsioonidesse ja muusse sellisesse. Mitmekesisema elanikkonnaga kohtades, näiteks kesklinna elurajoonides, usaldus ja sotsiaalne kapital kahaneb.

Enamikku inimesi sellised tulemused eriti ei üllataks. Sarnane tõmbab sarnast ligi, inimesed tunnevad ennast kõige mugavamalt endasuguste seltskonnas. Ometi avastas Putnam ka midagi muud ja ootamatut. Mitmekesisemates kogukondades kaob ka “meie” sekka taganemise võimalus: neis kogukondades usaldavad inimesed vähem nii neid, kes neist erinevad, kui ka neid, kes on nendesugused. Teisisõnu, elanikkonna mitmekesisus näib vähendavat usaldust ja sotsiaalset kapitali laiemas mõttes.

Heterogeensemate piirkondade inimesed osalevad vähem valimistel, ei usalda kohalikku omavalitsust, on vähem kaasatud kohalikesse gruppidesse ja on oma eluga vähem rahul kui homogeensemate piirkondade elanikud.

Jah, seda võib seletada ka muul viisil: kireva rahvastikuga piirkonnad võivad olla vaesemad kui homogeensed, seal võib olla rohkem kuritegevust – ka alaealiste õigusrikkumisi – ja ühiskonnavastast käitumist.

Kuid ometi näitab Putnami süvaanalüüs, et asi ei ole nii. Etniliselt kirevates piirkondades usaldavad inimesed üksteist vähem – olenemata nende piirkondade üldisest jõukusest, kuritegevusest ja muust sellisest. Putnami kõigutamatu järeldus on, et just mitmekesisus kui selline vähendab inimeste sidemeid teistega ja usaldust kaasinimeste vastu.

Selline järeldus on liberaalidele kahtlemata ebamugav. Võib-olla mitmekultuurilisus lihtsalt ei toimigi? Putnam lükkab sellise pessimistliku järelduse tagasi. Mitmekesisuse negatiivsest mõjust saab üle positiivsete sotsiaalsete mõjude ja valgustatud avaliku poliitikaga. Ta pakub hulga julgustavaid näiteid. Näiteks oli USA sõjavägi veel põlvkond tagasi rassijooni pidi jagatud, kuid nüüdseks on see institutsioon “värvipime”. Ameerika sõduritel on praegu keskmisest palju rohkem teisest rassist sõpru.

Rootsi – hea näide

Loe veel

Siiani on sotsiaalpoliitika eesmärk pea alati olnud rahvusgruppide eraldatuse vähendamine, keskendudes ennekõike vähemustele. Putnami uurimistöö annab aga mõista, et kõige olulisem on saada kõik grupid end ühe kogukonnaga identifitseerima. Kogukonna identiteedi loomiseks tuleb edendada uhkustunnet institutsiooni või piirkonna üle ja kaasatust selle tegemistesse. Näiteks sõjaväes on eelkirjeldatud muutustele kaasa aidatud just nimelt uhkustunne armee kui institutsiooni üle.

Ent juhul kui Putnami tulemused vastavad tõele, siis kuidas saaks neid rakendada mujal – näiteks Euroopas? Me ei tea seda kindlalt, sest detailsed andmed – mida Putnam USA-s käsitles – ei ole meile veel Euroopa kohta kättesaadavad.

Goodharti ja Putnami argumendid erinevad. Goodhart räägib heaoluriigist rahvuslikul tasemel, Putnam keskendub tihedamalt kohalikele kogukondadele. Siiski pakub Putnami töö Goodharti arvamustele tõendusmaterjali.

Tunnistan, et esialgu ei veena mind tegelikult täiel määral kumbki autor. Putnam ütleb, et mitmekesisus nõrgestab kogukonna sotsiaalset kapitali, kuid mis üldse on tänapäevases ühiskonnas kogukond? Elektroonilise võrgustumise ajastul ei pruugi see tingimata olla samane füüsilise naabruskonnaga. Veelgi enam, Putnam ei paku täit seletust, kuidas ikkagi mitmekesisus õõnestab kõigi ühes piirkonnas elavate gruppide sotsiaalset kapitali. Goodharti tees on samuti küsitav. Näiteks Rootsi on viimasel ajal kogenud märkimisväärset majandusimmigratsiooni – umbes 14% selle elanikkonnast on välismaal sündinud –, kuid ta on suutnud hoida suuremeelset ja tõhusat heaolusüsteemi, isegi kui selles leidub pingeid.

Kuid poliitiline korrektsus ei tohi seista edasiste uuringute ja analüüsi teel. Kui mitmekesisus seab solidaarsuse ohtu, siis ei tohi seda ideoloogilistel põhjustel eirata, vaid peab avalikult arutama. See võib küll teha mitmekultuurilisuse ideaalide realiseerimise keerulisemaks, kuid nagu ka Putnam näitab, ei anna see veel põhjust neid kõrvale heita.


Anthony Giddens (70) on briti sotsioloog, 34 raamatu autor. Ta on juhtinud Londoni majanduskooli (LSE) ning nõustanud Suurbritannia endist peaministrit Tony Blairi. 29. märtsil esineb Giddens Tallinnas Olümpia hotellis konverentsil “Sotsiaaldemokraatia 21. sajand” (lähem info jsiil@europarl.eu.int)

Tõlkinud Liisa Past



Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare