Link kopeeritud!

ANTHONY GIDDENS & ULRICH BECK: Avalik kiri Euroopa tulevikust

 (10)

Nüüdisaegse maailma probleemide lahendamine käib üksi tegutsevatele rahvusriikidele üle jõu
Euroopa põhiseaduse leping on surnud. Prantslased ja hollandlased on oma sõna öelnud. Millel põhineb nende “non” ja “nee”? Ilmselt on selle aluseks segadusesolek, vastuolulised tunded ja mõtted nagu: “Aidake, me ei suuda Euroopat enam mõista”; “Kus on Euroopa piirid?”; “Euroopa ei seisa meie eest piisavalt”; “Meie senine elulaad on sattunud ohtu.”

##Põhiseadus on surnud, elagu… Mis? Seda peavad ütlema Euroopa toetajad. Me ei tohi lubada Euroopa vastastel päevakorda määrata. Me peame “ei-le” reageerima – ning tegema seda positiivselt ja konstruktiivselt.

Euroopa Liit on kõige ainulaadsem ja edukam poliitiline institutsioon, mis on loodud pärast Teist maailmasõda. Inimestele ei valmista peavalu mitte Euroopa läbikukkumine, vaid hoopis selle edu. Lääne- ja Ida-Euroopa taasühendamine võis veel kahekümne aasta eest näida võimatu unistusena. Ent isegi uute liikmesmaade inimesed küsivad: “Millega see kõik lõpeb?” Ning ka nende jaoks, kes sellest kõige enam võidavad, võib Euroopa tunduda pigem üleilmastumise taganttõukajana kui abinõuna, mis aitaks sellega kohaneda ning seda kujundada.

Rahvusriigi paradoksid

Sellised tunded võivad suurendada inimeste soovi emotsionaalselt tagasi pöörduda näilisesse turvalisusesse, mida pakub rahvus(riik). Kui aga EL üleöö kaoks, siis tunneksid inimesed end oma riiklike ja kultuuriliste identiteetide keskel palju vähem turvaliselt. Kujutagem näiteks ette, et Briti euroskeptikud saavutaksid oma eesmärgi ning Ühendkuningriik lahkuks Euroopa Liidust. Kas brittidel oleks siis selgem identiteet? Kas neil oleks siis rohkem suveräänsust oma asjade üle otsustamisel?

Samal teemal:

Vastus mõlemale küsimusele on eitav. SŠotlased ja waleslased vaataksid EL-i poole nii või teisiti – ning pole välistatud, et see võiks viia koguni Ühendkuningriigi lagunemiseni. Ja Suubritannia pigem kaotaks kui võidaks suveräänsust, kui me mõistame suveräänsust reaalse võimalusena laiemat maailma mõjutada. Paljud maailma probleemid jäävad rahvusriikide haardeulatusest välja – ning neid ei saa ka rahvusriigi sees lahendada.

Paradoks peitub selles, et tänases maailmas võib natsionalistlik või isolatsionistlik mõtlemine olla riigi ja rahvuslike huvide suurim vaenlane. EL on areen, kus vormilise suveräänsuse saab vahetada tegeliku võimu vastu, hoidmaks rahvuskultuuri ning saavutamaks majanduslikku edu. Rahvastel ja riikidel on oma huve parem edendada EL-is kui üksikult – ja seda nii kaubanduses, immigratsioonis, õiguskorra ja keskkonna kaitsel, julgeolekuküsimustes kui ka paljudes teistes valdkondades.

Kolm küsimust

Ärgem mõelgem Euroopa Liidust mitte kui “lõpetamata (rahvus)riigist” või “poolikust föderaalriigist”, vaid pigem kui uuelaadsest kosmopoliitsest projektist. Euroopa ei saa tõusta rahvuste varemetest. Kosmopoliitse Euroopa eeltingimuseks on rahvuste säilimine. Ühtsus ei tähenda homogeensust. Kosmopoliidi pilgu läbi pole mitmekesisus probleem, vaid lahendus.

Pärast põhiseaduse lepingu blokeerimist näib EL-i tulevik ühtäkki ebaselge ja ähmasena. Aga ei peaks! Euroopa pooldajad peaksid esitama endile kolm küsimust: Kas me tahame, et Euroopa seisaks oma väärtuste eest? Kas me tahame Euroopat, mis oleks majanduslikult tugev? Kas me tahame Euroopat, kus valitseb sotsiaalne õiglus? Need küsimused on peaaegu retoorilised, sest igaüks, kes soovib EL-i edenemist, peab vastama nendele kõigile jaatavalt.

Siit johtub mitu järeldust. Kui Euroopa soovib, et teda maailma areenil kuulda võetaks ja väärtustataks, siis ei saa me deklareerida laienemise lõppemist ega loobuda EL-i juhtimismudeli muutmisest. Laienemine on EL-i võimsaim välispoliitiline hoob, mille kaudu saab toetada rahu, demokraatiat ja avatud turumajandust. Näiteks pole meil mingit mõtet loota Balkani stabiliseerumist juhul, kui me välistame EL-i edasise laienemise. Edasiste konfliktide puhkemine seal oleks aga katastroof. Ning kui me otsustame Türgi liitumisele ei öelda, siis see tähendab EL-i potentsiaalse geopoliitilise mõjuvõimu tohutut kaotust.

Loe veel

Sama kehtib EL-i juhtimise kohta. Poliitiliste uuendusteta ei suuda EL mängida maailmaareenil tõhusat rolli. On tähtis, et Euroopa Liidul oleks välisminister. Ning Nice’i leppe kohmakad meetodid tuleks asendada efektiivsemate otsustusmehhanismidega. Põhiseadusleppes sisalduv ettepanek anda rahvuslikele parlamentidele suurem kaasarääkimisõigus EL-i poliitikate kujundamisel on nii demokraatlik kui ka mõistlik.

Poliitiline ja diplomaatiline mõjujõud peegeldab alati ka majanduslikku kaalu. Euroopa toetajad peavad avaldama komisjonile ja liikmesriikide juhtidele survet kiireks tegutsemiseks. Me teame, et Prantsusmaa ja Hollandi referendumi “ei” tulenes peamiselt sotsiaalsetest ja majanduslikest hirmudest. Vaatamata edule muudes valdkondades ei lähe Euroopa Liidu majandusel lihtsalt hästi. EL-i majanduskasv on palju madalam kui USA-l, rääkimata sellistest vähem arenenud maadest nagu India ja Hiina. EL-is on 20 miljonit töötut, lisaks veel 93 miljonit mitteaktiivset inimest, kellest paljud sooviksid töötada.

Õppida Põhjamaadest

Pidevalt kasvab üleilmse majanduse surve. 45% kogu maailma tööstustoodangust on valmistatud arengumaades – aastal 1975 jäi see alla 10%. On kindel, et see näitaja kasvab veel. Infotehnoloogia odavnemise käigus muutub lihtsamaks ka paljude teenuste outsource’imine välismaalt. Kõnekeskuste viimine Indiasse on vaid algus.

Euroopa peab muutuma. Kuid koos kõigi reformidega peame säilitama – ja isegi suurendama – sotsiaalset õiglust. Briti peaminister Tony Blair on kutsunud sel teemal mõtteid vahetama. Me usume, et tal on õigus. Mõned riigid on suutnud edukalt kombineerida kõrget majanduskasvu sotsiaalse kaitse ja võrdsusega – eriti Põhjamaad. Vaadakem, mida ülejäänud Euroopa sealt – ja teistest maailma edukatest riikidest – õppida saaks.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare