Anto Raukas: kas ambitsioonid või realistlik lähenemine?

Mõned päevad tagasi võttis president Kersti Kaljulaid Kadriorus vastu meie paremaid koolilõpetajaid ja kiitis nende ambitsioonikust. Sama teed läks ka Päevaleht, kes oma juhtkirjas hõiskas: „Elagu ambitsioonikad koolilõpetajad!” Minus tekitas see pigem nördimust, sest tugeva tahtejõu ja raske tööta on ambitsioonikus lihtsalt ärplemine.

Kas üksnes kuldmedal annab selleks piisavalt alust? Kindlasti mitte, sest medalid on tugevasti devalveerunud ega ole piisav alus edasisele edule. Ka mina lõpetasin kuldmedaliga eliitkooli, nüüdse Hugo Treffneri gümnaasiumi, mis on andud meile kõige rohkem akadeemikuid ning väga palju silmapaistvaid kultuuritegelasi ja ärimaailma esindajaid. Aastail 1945, 1946, 1952 ja 1972–1976 sai võimekas koolipere ainult ühe kuldmedali, aastail 1986, 1988, 1990, 1991, 1992 1995 ja 1998 aga mitte ühtegi.

Siis algas buum, mis tipnes 2005. aastal 19 kuldmedaliga ja kümme aastat hiljem 18 kuldmedaliga. Sel aastal sai kool juba üle 40 medali, millest lähtudes võiks edaspidi lihtsuse mõttes anda medali igale teisele Eesti kooliõpilasele! Siin on mõtlemiskoht haridus- ja teadusministeeriumile.