Antropoloog Sarah Hrdy: mida tahab emake loodus?
•• Professor Hrdy, milline oli teie ema?
Ta oli vapustavalt kaunis, väga tark ja väga auahne naine.
•• Te olete teda nimetanud „teatud mõttes distantsemaks”. Mida te sellega mõtlesite?
Tema jaoks oli ta positsioon ühiskonnas tähtsam kui lapsed. Meie jaoks olid hoidjad, kes pidevalt vahetusid. Distantseeritud oli see, kuidas minu ema laste vajadustest mõtles, aga ma ei heida seda talle ette. Tema põlvkonnas lasti lapsel karjuda, selle asemel et teda lohutada. Aga ma armastasin teda väga ja hiljem tundsin end emale väga lähedasena. Ta oli hea ja siiras inimene.
•• Teie raamatuid lugedes jääb mulje, et ükski teine inimestevaheline suhe pole nii pingeline kui ema ja laste suhe.
On olukordi, kus ema võib anda oma laste jaoks kõik. Aga sageli on emal endal toetusest vajaka või peab ta oma armastust jagama paljude laste vahel või on tal elus muud teha. Siis muutub emaroll ambivalentseks ja see on väga piinarikas. Nagu meile kunagi õpetati, et tõeline emaarmastus on piiritu: me peame laskma oma lastel end sõna otseses mõttes süüa…
•• Teil endal on kaks täiskasvanud tütart ja üks poeg. Kas teie olete tundnud hirmu, et teie enda lapsed teid lahustavad?
Muidugi. Aga mitte ainult emana, vaid ka tütrena tundsin ma aeg-ajalt, otsekui tahaks perekond mind lahustada.
•• Te ei ela elu, mida eeldaks naftafirmade pärijalt. Kuidas te end sellest vabastasite?
Kuna ma olin perekonna kolmas tütar, lubati mul järgida oma intellektuaalseid huve. Ma tahtsin saada romaanikirjanikuks. Niisiis saatis ema mu internaatkooli, mis oli kuulus oma kirjutamiskursuste poolest. Ma ei läinud enam kunagi koju tagasi. Minu esimene raamat pidi olema maajade ajaloost. Et selle rahva kohta rohkem teada, uurisin Harvardis antropoloogiat. Kuid peagi mõistsin, et ma ei saa antropoloogina maajade juures töötada. Oleksin pidanud hakkama revolutsionääriks, nii trööstitud olid nende elutingimused. Aga selleks ma ei kõlba.
•• Selle asemel läksite te 1971. aastal Indiasse, et uurida templiahve languure. Mis teid sinna tõmbas?
Olin kuulnud, et nende isasloomad tapavad oma liigi poegi. Väidetavalt tulenes see ruumikitsikusest templites. Naiivselt arvasin ma, et olen leidnud näite sellest, kuidas ülerahvastatus võib tekitada täiesti perversset käitumist. Aga peagi avastasin tegeliku põhjuse: karjad koosnevad emasloomadest, kelle keskel on üksainus isasloom. Teised isasloomad varitsevad võimalust haarem endale saada. Kui see ühel isasloomal õnnestub, pureb ta oma eelkäija lapsed surnuks – et emasloomad saaksid taas võimalikult kiiresti tiineks jääda ja uuele karjajuhile ruttu järeltulijaid sünnitaksid.
•• Ahvipoegade emad…
… vaatavad pealt. Siis üritavad nad võimalikult kiiresti uuesti tiineks jääda. See, kes tahab oma geene edasi anda, peab olema oportunist.
•• Kas teie suutsite seda rahulikult pealt vaadata?
Tundsin end häirituna. Ahvipojad surid minu pisarais silmade all, aga ma ei saanud midagi teha.
•• Teadlasel pole õigust sekkuda protsessi, mida ta uurib?
See poleks ka mõistlik olnud: languurid võivad muutuda väga ebameeldivaks. Kõik emaslanguurid võistlevad ühe isaslooma pärast. Ning kuna konkurents on nii suur, käituvad nad oma lapsi ohverdades mõistlikult.
•• Sotsiobioloogiasse, mis tekkis 1970. aastatel ja esindab selliseid vaateid, ei suhtuta just sõbralikult.
Seda te ütlesite hästi: meid peeti kurjuse kehastuseks. Meie vastased kõrvutasid meid natsidega, sest me kirjeldasime maailma viisil, mis aja vaimuga sugugi kokku ei sobinud. Minu puhul oli asi aga veel hullem, sest ma ei tahtnud olla üksnes sotsiobioloog, vaid ka feminist. Seega võis mind ideoloogina kahekordselt sõimata – olgugi et mind lihtsalt huvitas, kuidas määrab evolutsioon naiste ja laste elu.
Tol ajal peeti dogmaks, et emasloomad paarituvad vaid ovulatsiooni ajal. Paljude loomade puhul peab see paika. Aga mulle torkas silma, et languuride puhul see nii ei ole. Miks? See küsimus huvitas mind väga.
•• Sest te arvasite, et vastus kehtiks ka inimeste puhul?
Seda ei oletanud ainult mina. Olen kunagi osalenud isegi Itaalia valitsuse kohtumisel, mille teemaks oli „Seksuaalvahekorra tähendus”. Kahjuks juhtis seda Vatikan. Milline tragöödia on katoliiklaste ja maailma jaoks see, et nende kirikuisa püha Augustinus oli nii halb käitumiseuurija! Augustinus arvas, et koduloomade põhjal saab teha järeldusi kõigi loomade kohta. Koduloomade puhul on seksi eesmärk tõesti viljastamine.
•• Aga languuride puhul?
Tõenäoliselt on eesmärgiks järeltulija isa isikut looritada. Kui emasloom paaritub isasloomadega, kes võivad tulevikus haaremi üle võtta, siis ei hävita nood nende emasloomade poegi. Sest isasloom, kes elab väljaspool gruppi, mäletab seda vahekorda, aga ta ei saa tuvastada, millised pojad on tema omad. Nii peab emasloom end võimalikult paljudest külgedest turvama – et tema pojad ellu jääksid.
•• Oleks väga julge teha languuride põhjal järeldusi inimeste kohta. Kas te saate oma teooriat tõestada?
Ei. See on hüpotees.
•• Igatahes maksate teie, naised, oma ihade eest kallilt. Kui loeb järeltulijate saamine, siis saab naine oma libiidot paremal juhul kasutada selleks, et kindlustada endale võimalikult paljude meeste toetus. Aga mida paremini see tal õnnestub, seda vähem kindel on mees, et just tema on lapse isa, ja seda vähem teeb ta oma järeltulijate heaks. Väljapääs on ilmselt selles, et naine leiab optimaalse tasakaalu kuskil range truuduse ja piiritu promiskuiteedi vahel.
Täpselt. See tasakaal võib kultuuriti ja inimeseti olla väga erinev. Mõni Lõuna-Ameerika hõim usub, et sündiv laps on seda tugevam, mida erinevamate meestega tema ema on vahekorras olnud. Kõiki neid mehi peetakse seega isadeks. Aga etnoloogilised uuringud näitavad, et ema ei tohiks sellega oma laste huvides liiga kaugele minna: parimad ellujäämisšansid on juhul, kui end peavad lapse isaks kaks meest.
•• Euroopa mehed tänavad selle eest. Kõrgelt arenenud ühiskondadesse on sellist järeldust raske üle kanda. Siin jäävad ju peaaegu kõik lapsed ellu.
Jah – jääb vaid küsimus, kuidas. Paari aasta eest palus ajakiri Time minult lühikest kaastööd isaduse teemal. Ma kirjutasin, et kasutamata isahoolitsuses peitub üüratu potentsiaal. Viitasin suure Ameerika lastekaitseorganisatsiooni andmetele, mille järgi jätab ligi 50% lahus elavatest isadest aeg-ajalt tegemata lapse alimendimakse, aga vaid 3% neist jätab mõnikord tasumata autoliisingu. Te ei kujuta ette, kui palju vihaseid meile ma sain. Mõned tegid koguni internetti minuvastase protestilehekülje.
•• Meeste käitumine pole ilus – ometi võib seda mõista.
Kindlasti: see, kellel pole autot, uut naist ei saa.
•• Kas te ei lähe praegu sotsiobioloogiaga natuke liiga kaugele? Võib-olla on mehed oma eksnaiste peale lihtsalt vihased ja elavad seda välja ka laste peal.
Teil võib olla õigus. Aga ka see on sotsiobioloogia: meeste ja naiste vaheline võistlus, katsed naisi kontrollida, naiste püüdlused kontrolli alt väljuda – seda kõike nimetame me seksuaalseks selektsiooniks. Ükski teine evolutsioonijõud ei ole sedavõrd purustav, on kunagi öelnud suur bioloog E. O. Wilson.
•• Kui te tegite Põhja-Indias languuride väliuuringuid, oli teil endal laps kaasas – pisitütar. Teie mees töötas samal ajal Bostonis. Kuidas see kõik õnnestus?
Üldse mitte. Ma palkasin hoidja, aga tita jäi nakkushaigustesse. Ühel õhtul pidin pealt vaatama, kuidas teda ründas ahvikari, kes tahtis temalt küpsist kätte saada. Siis ma lõpetasin välitööd. See oli minu jaoks raske. Emaroll tähendab kompromisse.
•• Miks te lapsi tahtsite?
Minu mees tahtis lapsi. Ma armastan teda väga.
•• Kui te olite tagasi Harvardi ülikoolis, heitis Robert Trivers, üks sotsiobioloogia isasid, teile ühes intervjuus ette, et peaksite oma tütarde kasvatamisele rohkem tähelepanu pöörama. Kas see haavas teid?
Veel hullem: ma kartsin, et tal on õigus. Iga ema kardab seda.
•• Seejuures argumenteeris Trivers sotsiobioloogiliselt: looduse poolest on iga organismi mõt-teks soojätkamine. Staatus on teisejärguline.
Nii see ei ole. Emake loodus pole meisse istutanud lastesaamise soovi. Ta on meid lihtsalt loonud selliseks, et kui meil on ovulatsiooniks piisavalt toitu ja rasva ja kui me seksime, siis me saame lapsi. Ja ta on ühtlasi loonud ime-tajad selliseks, et nad üritavad teisi kontrollida ja saavutada parema staatuse, sest see parandab nende soojätkamisvõi-malusi. Kui seisame tänapäeval valiku ees, valime loomulikult parema staatuse – ja püüame naistena esimese lapse sündi nii kaua kui võimalik edasi lükata.
•• Või loobutakse sellest üldse.
Kindlasti. Alates rasestumisvastastest pillidest saavad naised rasestumisest hoiduda, kui ümbrus seda piisavalt ei toeta.
•• Mis on tohutu progress: varem andsid naised, kes end teistmoodi aidata ei osanud, oma lapsed lihtsalt ära.
Aastatel 1500–1700 anti Toscanas vähemalt 12 protsenti kõigist sündinud lastest orbudekodudesse. Ainuüksi Firenze suurim orbudekodu sai aastas kuni 5000 last. Ja naised teadsid nende laste saatust väga hästi: veel 19. sajandi Sitsiilias jäi äraantud lastest ellu kõigest viiendik. Põhja-Itaalia linna Brescia kodanikud soovitasid, et lastekodu väravatele võiks graveerida: „Siin tapetakse avaliku raha eest lapsi.”
•• Niisiis on meie liigil vähe põhjust languuridele näpuga näidata.
Jah. Kuid muster on teine: emaslanguurid alluvad vägivallale, kui haaremi võtab üle uus valitseja. Kui naine tunneb, et ta ei suuda last suureks kasvatada, on võimalik, et ta annab lapse ära. Aga ta võib ka lapse suhtes vägivaldseks muutuda. Seda ei teeks ühegi suure ahviliigi emasloom. Ahviemad hoolitsevad enesest-mõistetavusega ka oma sügava puudega poegade eest.
•• Sellel, kes teid kuulab, võib jääda mulje, et teie jaoks on inimeste emaarmastus lihtsalt kitšilik müüt.
Idee ema ja lapse tingimusteta suhtest on müüt. Ahvide puhul on olemas selline instinktiivne andumus, inimeste käitumine on aga palju erinevam. 72 tunni jooksul pärast sünnitust saab naine oma lapsest ilma suurte emotsionaalsete kaotusteta loobuda. Paljud kultuurid arvestavad seda, lubades emal alguses lapse vastu ükskõikne olla. Tugevad tunded lapse vastu tekivad naisel tavaliselt päevade ja nädalate jooksul. Ta harjub oma lapsega, muutub tema välimusest ja lõhnast sõna otseses mõttes sõltuvaks. Nagu aju-uuringud näitavad, aktiveerib pelk pilk imiku näole ema aju mõnukeskuse.
•• Nöpsnina toimib kokaiinina?
Jah.
•• Kas teie lapsed on teid õnnelikuks teinud?
Praegu läheb neil hästi, nii et jah. Aga kas te olete juba märganud, et ema saab olla ainult niisama õnnelik kui tema kõige õnnetum laps?
•• Ma tean seda ise – isana.
Erinevus on väiksem, kui enamik usub. Ka meeste hormoonid muutuvad, kui nad last kätel hoiavad. Juba 1980. aastal avastati valgetups-marmosettide puhul, et isasloomade veres ringleb rohkem prolaktiini, kui nad poegade eest hoolitsevad. Need ahvid on ainus imetajaliik, kelle puhul isasloomad hoolitsevad poegade eest emasloomadest rohkem. Selle ajani oli prolaktiini peetud naissuguhormooniks, mis muu hulgas reguleerib ka piimanäärmete talitlust. Vahepeal on aga saadud samasuguseid tulemusi ka inimeste, meeste kohta. Ilmselt tõuseb prolaktiini tase meeste organismis juba siis, kui nad elavad koos naisega, kellel on viimased raseduskuud.
•• Juhuslikult on minul praegu täpselt sama olukord. Kuid ma pole hormonaalseid muutusi veel märganud. Ma ei tea ka, kuidas prolaktiin mu organismile mõjuma peaks.
Mehhanism pole teada. Meeste puhul pole ka prolaktiini taseme tõus nii tugev kui naiste puhul. Kuid me teame, et kõrgema prolaktiini tasemega mehed reageerivad pärast lapse sündi tema kisale tähelepanelikumalt. Samuti ringleb meeste organismis, kes elavad koos imikuga, vähem testosterooni. Muide – ühiskonnad, kus mehed hoolitsevad laste eest kõige vähem, on ka kõige sõjakamad.
•• Võib-olla muutuks ühiskond pehmemaks, kui isad võtaksid rohkem beebipuhkust?
Ma usun küll. Samuti peaks sotsiaalministeerium andma igale sünnitanud naisele paari kõrva-troppe.
•• Miks?
Sest naised reageerivad loomuldasa imikunutule tugevamalt kui mehed. Naised tõttavad alati imiku juurde esimesena. Ainu-üksi sellepärast kasvab imiku seotus emaga tugevamini kui isaga.
Nii areneb väikesest geneetilisest erinevusest sugude vahel suur asümmeetria. Kõrvatropid aitavad seda meeste ja naiste erinevust tasakaalustada ning mida rohkem isa lapse eest hoolitseb, seda tundlikumaks muutuvad ka tema antennid. Muidugi tohib kõrvatroppe kasutada ainult siis, kui mõlemad on kodus.
•• Aga selle põhjus, et mehed hoolitsevad tavaliselt laste eest vähem kui naised, ei saa ju olla kõrvakuulmine!
Muidugi mitte. Suur mõistatus on, miks mõned mehed teevad seda nii palju ja mõned nii vähe. Suurt rolli näikse siin mängivat keskkond. Näiteks akade, Kesk-Aafrika pügmeede juures elavad mõned perekonnad emapoolsete, mõned isapoolsete sugulastega. Kui lastega pere elab koos emapoolsete tädide, nõbude ja vanaemaga, siis isa ei hoolitse lapse eest peaaegu üldse. Aga kui paar elab lihtsalt sugulaste lähedal, hoolitseb isa lapse eest 30 korda rohkem. Ilmselt astuvad need mehed esile vaid siis, kui nad seda peavad.
•• Te olete spekuleerinud, et inimeste jaoks on kollektiivne lastekasvatamine mõnes mõttes kõige loomulikum kasvatusviis: Homo sapiens sai tekkida ainult tänu sellele, et last ei võtnud omaks üksnes ta enda vanemad, vaid paljud inimesed.
Meie lapsepõlv on võrreldes kõigi teiste liikidega ebatavaliselt pikk. 1,8 miljoni aasta tagustes ebakindlates oludes poleks ei ema üksi ega ka mitte paar suutnud nii pikka aega oma järeltulijatele piisavalt toitu varuda. Seega pidi ühine järeltulijate kasvatamine olema selle eeldus, et meie liik sai lubada endale oma suure aju luksust.
•• Sellega lükkate te tavapärase teooria moodsa inimese tekkest pea peale: enamasti arvatakse, et meie esiisadel arenes kõigepealt välja keel ja mõistus, enne kui nad said grupis üksteisele kasulikud olla.
On õige, et inimahvid ei hoolitse järeltulijate eest ühiselt. Kuna ka nende seas esineb aeg-ajalt poegade tapmist, ei lase šimpansiema oma beebit sülest lahti. Aga teisalt pole grupikoos-tööks vaja eriti suurt aju.
Valgetups-marmosetid ei ole eriti targad imetajad – kuid ometi hoolitsevad nad ka nende poegade eest, kes ei ole nende endi järeltulijad. Et seda teevad ka inimesed, sellega võib seletada, miks praegu valitseme planeeti meie, mitte šimpansid. Kõigepealt pidime me saama kõige sõbralikumateks ahvideks ja alles seejärel saime võimaluse saada ka kõige targemateks ahvideks.
•• See kõlab hoopis teisiti kui sotsiobioloogia tees „Kõik kõigi vastu”, mis ei pea perekonnavälist koostööd mõttekaks, sest iga indiviid tahab oma geenidele teed rajada. Mis pani teid teistpidi mõtlema?
Seksuaalne selektsioon ei seleta kõike. Grupikoostöö võti on lapsed. Kuna lapsed sõltuvad hulgast inimestest, vajavad nad rohkem võimeid kui šimpansibeebi, kes saab oma emalt automaatselt kõike. Inimlapsed peavad omaks võtma eri hooldajad ja õppima nendega manipuleerima. Mida paremini nad seda teevad, seda suurem on nende ellujäämisvõimalus.
Nii tekkis laste seas võistlus suurema sotsiaalse intelligentsi nimel. Kui te võrdlete praegu ühe kaheaastase intelligentsust šimpansiga, siis ei märka te väga suuri erinevusi – ühe erandiga: väikelaps suudab tajuda teise vaatepunkti, temalt õppida ja temaga jagada. Ja just see oli tähtis.
•• Kui teie teooria peab paika, siis on meie praegused isoleeritud tuumperekonnad ebaloomulikud. Nad nõuavad vanematelt liiga palju ja raskendavad ühtlasi laste arengut.
Teil on õigus. Tänapäeva lapsed ei kannata nii väga selle all, et nende emad tööl käivad. Seda on naised alati teinud. Probleem on palju enam selles, et suurperekonnad on kadunud. Kui lapsed saavad kasvada vanaemaga, arenevad nad kiiremini, on intelligentsemad ja ka nende suhe emaga on parem. See kõik on hästi tõendatud. Ja mõelge vaid president Obamale. Tema kasvas üles oma ema, vanaema ja teiste hooldajatega…
•• … traditsioonilise arusaama järgi laostunud oludes.
Ja täpselt seesama põhjus võimaldas Obamal välja arendada ebatavalise talendi end teiste olukorda panna ja nende toetust võita. Ilmselt on ta sellest teinud ka omad järeldused. Ma hindan kõrgelt, et ta lubas Valgesse Majja kolida ka oma ämmal.
•• Aga suurpere mudel ei pruugi kõigile sobida.
Muidugi vajame ka teisi laheldusi. Aga miks ei peaks me vanemate inimeste vaba jõudu paremini kasutama? Seepärast ei tundu mulle meie ühiskonna hallinemine sugugi halva väljavaatena: see võib tähendada laste jaoks rohkem tähelepanu.
•• Kas te ootate vanaemaks saamist?
Ja kuidas veel! Minu poeg ütleb mulle: iga kell – kui ma vaid väheke lastelaste eest hoolitseksin. Seevastu tütred annavad mulle vähe lootust. Neil on praegu teised plaanid.
Stefan Klein
Teaduspublitsist
•• Stefan Klein (44) on kaitsnud doktorikraadi biofüüsikas. Ta on töötanud ajakirjade Der Spiegel ja Geo teadustoimetajana, praegu tegutseb vabakutselise autorina Berliinis.
•• Eesti keeles on Stefan Kleinilt ilmunud raamatud „Aeg: aine, millest koosneb elu” (Varrak, 2009), „Kas kõik on juhus: jõud, mis määrab meie elu” (Varrak, 2007) ja „Õnne saladus ehk Kuidas tekivad head tunded” (Varrak, 2004).
•• Tema raamatuid on tõlgitud 25 keelde.
Sarah Hrdy
Antropoloog
•• Sarah Hrdy (64) on Ameerika antropoloog, kes on andnud suure panuse sotsiobioloogiasse ja evolutsioonipsühholoogiasse. Ta on töötanud Harvardi ülikoolis ning kirjutanud teadusraamatuid meeste ja naiste reproduktiivkäitumisest, lähedussuhetest ja emadusest.
•• 50-aastaselt tõmbus ta pärast teaduskarjääri ülikoolitööst kõrvale ja elab Põhja-California farmis, kus kasvatab kreeka pähkleid ja koostab raamatuid.
Artikkel on esmakordselt ilmunud ajalehes Die Zeit (48/09)
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
