Link kopeeritud!

ANTS JOHANSON & PEETER REBANE: Kuidas teha suveüritusest suur suvesündmus?

 (1)

Kuidas saavutada, et kultuuriüritus ei jääkski ürituseks ehk luhtaläinud katseks, vaid kujuneks sündmuseks
Peaaegu igal suvisel nädalavahetusel toimub Eestis paar suurt ja kümneid väikseid kultuuriüritusi. Viljandi pärimusmuusika festivali pressipealik Ants Johanson ja meelelahutusfirma BDG juhatuse esimees Peeter Rebane räägivad, kuidas korraldada õnnestunud kultuuriüritusi.

•• Johanson: Arvestades Eesti elanike arvu, pakutakse siin meeletult palju suveüritusi. Saab ainult rõõmustada selle üle, et inimesed jaksavad nii paljudel käia ja annavad nii suure osa oma eelarvest kultuurile. Kultuuriüritusi on palju, spordiüritusi on palju – kõigist üritustest ei saa sündmust, osa jääbki üritusteks, s.t luhtaläinud katseteks.

•• Rebane: Eesti päritolu meelelahutuse osas valitseb praegu kindlasti ülepakkumine. On hulk erinevaid komöödiatuure, suvemuusikale jne.

Välismaa artistide ja intellektuaalsemate tuuride osas ülepakkumist ei ole. Aga välismaised artistid on kallid ning nende Eestisse toomine suur risk. Näiteks möödunudaastane Andrea Bocelli ja Annely Peebo kontsert, mida ma julgen sündmuseks nimetada, tuli korralikust publikuhuvist hoolimata finantsiliselt vaevu ots-otsaga kokku.

•• Johanson: On kaks varianti, kuidas teha suveüritusest suur suvesündmus või püsiv traditsioon. Esimene – korraldajate soov teadvustada rahvale oma armastatud kultuurinišši on ääretult tugev. Kui üritusest sündmuse tegemine ei õnnestu esimesel või teisel aastal, siis küll neljandal või viiendal õnnestub, kui eestvedajad ei loobu soovist oma unistus teoks teha. Alustatakse väikselt, aga aastatega info üritusest levib, juurde kasvab uusi kuulajaid-vaatajaid ning nišiüritusest saab laiemaid rahvahulki huvitav sündmus. Eestis on näiteid sellistest sündmustest palju – Võru folkloorifestival, Baltoscandal, Viljandi pärimusmuusika festival jne.

Teine – tegu on väga täpselt sihitud kommertsiga, mis toetub tuntud esinejatele ja ansamblitele. Nende väljatoomine võib väga palju maksta, aga teatud nimede puhul võib olla üsna kindel, et nad toovad raha korraldajale kasumiga tagasi.

•• Rebane: Ma ei ole sellise jaotusega päris nõus. Keegi ei saa korraldada head kontserti või festivali, kui ta mõtleb sellest ainult rahalistes kategooriates. Kui ürituse korraldaja mõtleb üksnes rahale, on see esimene märk eesseisvast läbikukkumisest.

On suurema ja väiksema publikumenuga žanre. Ka viimastega tegelemine võib ärilisest seisukohast mõttekas olla. Näiteks BDG korraldab juba aasta aega kontserdisarja Jazz’N Motion. Praegu jääb see sari rahalises mõttes nulli (kui iseenda töö ka arvesse võtta, siis miinusesse), aga on lootust, et paari aastaga saab rohkem inimesi nu-jazzist teada ja hakkab neil kontsertidel käima.

Sellegagi ei ole ma nõus, et tuntud esinejatega välja tulles jõuab ürituse korraldaja kindlalt kasumisse. Võib-olla Eesti esinejatega on see nii, kuid välisartistide puhul näitab ajalugu hoopis vastupidist. Ebaõnnestunud üritus vähetuntud esinejaga toob väikese miinuse, ebaõnnestunud üritus staaresinejaga võib tuua miljonitesse kroonidesse ulatuva kahjumi. Meenutagem näiteks Rolling Stonesi kontserti.

•• Johanson: Kui eestlaste elatustaset vaadata, siis ei ole usutav, et peavoolust kõrvale jäävaid kultuuriüritusi saaks korraldada kohaliku omavalitsuse, riigi, kultuurkapitali, rahvuskultuuri fondi vms toetuseta. Korraldades pärimusmuusika festivali isetasuvuse põhimõttel, tuleks piletihind tõsta nii kõrgele, et paljud huvilised ei jõuaks piletit osta. Kuulajate-vaatajate hulgas hakkaks domineerima klient, keda esmajoones huvitab ”kuumal” sündmusel kohal olek, mitte esitatav muusika.

•• Rebane: Omavalitsuse toetus on oluline igasuguste ürituste puhul. Üks põhjus, miks BDG Lätis agaralt kontserte ja muid show’sid korraldab, on Riia linna poliitika. Riia toetab kultuuriürituste toimumist üliaktiivselt. Küll rahaliselt, küll moraalselt – tasuta teenustega, korraldaja rahalisi riske maandades jms. Riiast tahetakse kujundada Baltikumi pealinna, kus käib vilgas kultuurielu ja toimub palju meeleolukaid sündmusi.

Loe veel

•• Johanson: Mõnel omavalitsusel võib tulla mõte, et tellin kelleltki piirkonna maine tõstmiseks festivali. Aga kui see on puhas tellimustöö, kui korraldajal endal sellise festivali korraldamiseks sisemist tungi pole, siis suure tõenäosusega ei saa see festival traditsiooniliseks. Selliseid üritusi ei jaksa inimene kaua teha, kui teda asi väga ei huvita. Ta ei kannata korraldamisega kaasnevaid vastu- ja tagasilööke ning rahapuudust välja.

•• Rebane: Ühekordse ürituse võib väljastpoolt tellida – linna sünnipäeva tähistamise vms. Aga linn, kes tahab saada iga-aastast traditsioonilist üritust, peaks tõesti kohalike hulgas ringi vaatama. Leidma huvitavate ideedega eestvedajad ja kasvatama nende ettevõtmisest järjepideva toetusega laialt tuntud ürituse.

Omavalitsuse kõrvale muude toetajate leidmine ei ole lihtne. Võrreldes 4–5 aasta taguse ajaga on võimalikud sponsorid valivaks muutunud. Loogiline: pole mõtet igale poole oma logo üles riputada, toetatav üritus peab seostuma firma imagoga.

Aga sponsoriteta – olgu sponsor siis omavalitsus või mõni firma – ei ole Eestis kultuurisündmust praktiliselt võimalik korraldada. Artiste, kelle kontsert õnnestuks üksnes piletitulust ära majandada, on ääretult vähe. Festivalide puhul on sponsorid veel olulisemad kui üksikkontsertide korraldamisel.

•• Johanson: Eduka traditsiooni tekkimise oluline eeldus on põhimõtetest kinnipidamine. Mida kindlamini põhimõtetest kinni peetakse, seda vähem on segadust nii esinejatel kui ka publikul. Nad teavad, mille pärast kohale minna.

Näiteks Viljandi festivali üks põhimõte on see, et meil ei ole peaesinejaid. Muidugi on ühed esinejad tuntumad kui teised. Aga arvestades, kui palju Eestis välismaa pärimusmuusikast teatakse, publiku enamik seda vahet ei tea – kõik on ühteviisi tundmatud. Meie festivalil valib igaüks endale peaesineja ise.

•• Rebane: Megastaare, kes suudaksid Tallinna lauluväljaku täita, on ka pop- ja rokkmuusikas vähe. Üle 2–3 mulle selliseid pähe ei tulegi. Suurte popstaaride äratasuvuspunkt jääb enamasti 20 000 – 40 000 vaataja vahele, Madonna ja veel mõne puhul oleks see arv suurem.

Mitmel korral on nii suur hulk vaatajaid meie 1,3 miljoni elanikuga riigist isegi leitud, aga lootusele, et seda tihti juhtub, on riskantne suvesündmuse plaane rajada. Eestlaste ostujõud küll kasvab, aga kontsertide korraldamise kulud kasvavad vähemalt samas tempos.

Kui lisada siia veel 18-protsendine käibemaks välisartistide kontserte korraldavatele erafirmadele, kõrge autoritasu määr ja väärarusaam, et kontsertide korraldamine on kullaauk, mistõttu korraldajalt tuleb viimast võtta, siis ongi käes tulemus, et rahvusvahelise artistiga suurt suvesündmust sel aastal Tallinna lauluväljakul ei toimu. Esimest korda üle seitsme aasta.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare