ANTS JUSKE: Baruto ja Nabi võiks jõudu proovida
Liigub ilus legend, kuidas Englas tuli kodutallu ja tema vanem vend ütles: “Kuulsin, et tulid kuskil ilmameistriks, nüüd võta särk maha ja katsume jõudu.” Paari minutiga olevat vend ilmameistril selja prügiseks teinud.
Heiki Nabil jääb nüüd üle korrata Kristjan Palusalu Berliini olümpia saavutust või on tal ka vanem vend. Jääb vaid imestada, et spordiajakirjanikud on maha maganud sellise sportlase, kellel olid juba juunioride klassis maailmasaavutused. Minagi polnud enne temast suurt midagi kuulnud.
Pärast Englast ja Johannes Kotkast vajus kunagine paraad-ala ära, tõstjad suutsid Jaan Taltsi eestvedamisel pinnal püsida kuni 1970-ndateni. Üldse on nii, et uusi tähti tuleb kaugematest maakohtadest. Suuremates linnades on noortel jooksurajal või maadlusmatil rassimise asemel teisi ahvatlusi. Tervise või hobi korras tehakse küll üha rohkem harrastussporti, kuid tippu jõudmine nõuab liiga palju tööd ja eneseohverdamist. Nii võime Hando Runnelit parafraseerides öelda, et nõnda kaua, kui elab me küla, elab Eesti sport.
Kumb on kangem?
Meil on nüüd Baruto ja Nabi. Tulevad meelde sõjaeelsed ajad, mil meie raskejõustiklased tegid ilma. Nende eelkäijateks olid juba Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt. Talurahvas näitas nii Tsaari-Venemaal kui ka järgmistel aegadel oma jõudu just nendel aladel, kus sai spordis kedagi seljatada, kellestki rohkem tõsta, kellelgi silma siniseks lüüa või kellestki kiiremini liduda. Tehnilisematel aladel ei suudetud läbi lüüa. Selles suhtes tuleb kadunud Valter Heueriga nõus olla, et Paul Kerese läbilöök maailma males oli meie rahvuslikule eneseteadvusele väga tähtis: saime kogu maailmale näidata, et eestlastel on peale toore jõu ka pea otsas. Kuid mul pole kahju anda meediaärimeestele idee korraldada Baruto ja Nabi maadlusvõistlus mõlemas kategoorias.
Muidugi pole mõtet koostada mingeid spordialade hierarhiaid, umbes nii, et kaugushüpe on väärikam kui sõudmine. Ometi need hierarhiad kehtivad. Miks muidu räägitakse jalgpallist kui spordi kuningast ja kergejõustikust kui kuningannast? Loeb ikkagi ala vaadatavus. Meie puhul sõltub publikumenu eelkõige sellest, kui hästi meie omadel läheb. Hea näide on suusatamine. Aastakümneid tagasi ei viitsinud keegi ennast Otepääle suusavõistlustele lohistada, aga nüüd! Usun, et Nabi suurvõit, mis tuli nagu välk selgest taevast, on maadluse populariseerimisel hindamatu. Rääkimata noorte innustamisest.
Tänavune aasta on juba enne lõppemist Eesti spordile üliedukas olnud: olümpiavõidud, medalid suurvõistlustelt nii kergejõustikus kui ka sõudmises, nüüd ka maadluses. Ilmselt mängivad olümpiakullad aasta parimate sportlaste valimisel üle muud tiitlid, isegi selle, kui Gerd Kanter püstitaks maailmarekordi. Seepärast oleks mul ettepanek kanda Nabi maailmameistritiitli saavutus üle järgmisse aastasse, mil pole olümpiat.
