Link kopeeritud!

ANTS JUSKE: Kas Eestis pole enam skulptoreid?

 (270)
ANTS JUSKE: Kas Eestis pole enam skulptoreid?
Marko Mumm

Vabadussamba konkursi tulemused on teada ja press juba rõõmustab, et lõpuks on mindud sõnadelt tegudele, võlg Eesti rahva ees saab tasutud, Vabadussõja kangelased austatud jne.

Midagi pole aga lõplikult otsustatud. Juba käib internetis avalik arutelu, kus enamik arvamusi on negatiivsed.

Lõpuks teeb otsuse valitsus, enne aga läheb tõeliseks lahinguks, sest arvamusi on niivõrd erinevaid. Paljuski jäi see tegemata ka eelmise vabariigi ajal, pea kahekümne aasta jooksul, vaatamata mitmele konkursile. Soovitut tulemust ei andnud ka 2001. aastal väljakuulutatud konkurss. Tundub, et kompromissi poliitiliste erakondade, kunstnike ja rahva maitse vahel on lausa võimatu leida.

Praegune võidutöö tundub mulle ebakohane mitmes mõttes. Esiteks pole see kunstilises mõttes mingi meistriteos, teiseks see rist, kolmandaks asukoht endise Viktor Kingissepa kuju juures. Kui juba Konstantin Pätsi tekst, siis miks mitte ka tänapäeval aktuaalne Kingissepa tsitaat: “Kellele iseseisvus, kellele ike”.

Miks ikkagi rist?

Rist on muidugi universaalne sümbol ja seda kasutatakse aumärkidel. Samas võib kindel olla, et Venemaal on jälle kont hambu – paremal juhul on see rist, mis sümboliseerib noore Nõukogude Vabariigi vastu võitlemist, halvemal juhul on tegemist Saksa Raudristiga. Siis veel see piiriprobleem: kumb kontuur seda risti ümbritseb – kas sõjaeelne või -järgne? Ja miks meie multikultuurses ühiskonnas just rist, kui on teisigi märke.

Samal teemal:

Kas määravaks sai žürii esimehe peapiiskop Andres Põderi arvamus? Samuti tekitab küsimusi, mis sammas see siis lõpuks on: kas pühendatud Vabadussõjale või vabadusele üldse? Oleme ju oma vabaduse eest võidelnud alates muistsest vabadusvõitlusest.

Kui veel rääkida asja kunstilisest poolest, siis praegusaja Eesti monumentidega on olukord üsna kurb.

Tervelt 44-st esitatud tööst valiti välja just selline. Kaks järgmist tööd pole õieti monumendid, vaid linnaehituslikult arhitektoonilised lahendused, mis mõistagi sobiksid Vabaduse väljaku uue kontseptsiooniga, kuid kas nad muutuksid pronksmehega sarnaselt Eesti rahvale sümboliks, on küsitav. Põhjusi tuleb otsida kaugemalt.

Olen täiesti nõus kunstnike liidu presidendi arvamusega, et Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakond ei suuda “toota” enam selliseid skulptoreid, kes suudaksid avalikus ruumis nii vastutusrikkaid ülesandeid täita. Veel pole näidatud kõiki projekte, kuid zˇürii kimbatusest võib aru saada.

Mulle sümpatiseerib meie tuntuima monumentide uurija kunstiteadlase Heie Treieri arvamus, et reaalkooli juures asuvat Ferdi Sannamehe poissi ei asenda miski. Samuti arvab ta, et miks ei võiks monumendi ehitada kunagise Henrik Olvi poolabstraktse kavandi järgi, mis on ka Kumus väljas. Mõlemad nimetatud võitlesid ka ise Vabadussõjas.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare