ANTS JUSKE: Kui muu on olemas, siis ostame kunsti
Neil seal Amsterdamis on 122 van Goghi maali, mille hind on nüüd juba üle miljoni dollari.
Mõtlesin, et lähen muuseumi direktori juurde ja ütlen: olen ühe Euroopa Liitu pürgiva riigi kodanik ja meie riigil pole korralikku kunstimuuseumi – andke üks Van Gogh meile, siis saame täpselt selle raha eest ehitada rahvusliku kunstimuuseumi. Nüüd on meil muuseum, kuid seal pole ei van Goghi ega Picassot.
Samas on Picassot ja teisi moodsa kunsti klassikuid Eestisse müüdud ja paljud kollektsionäärid võivad hoobelda selliste maailmanimedega, kellest Kumu võib ainult unistada. On täiesti loogiline, et kasvava rikkuse juures jääb inimestel raha üle: algul auto, siis maja, siis luksuskuurordid, kuid ikka jääb üle ja tuleb veel kohinal juurde. Siis ongi võimalus hakata kunsti kokku ostma, seda enam, et kunst läheb üha enam hinda.
Vaatame ajalukku. 1929. aastal asutatud New Yorgi moodsa kunsti muuseum omandas tolle aja kohta muinasjutulise hinna (27 000 dollari) eest moodsa kunsti üheks ikooniks kujunenud Picasso “Avignoni neiud”. Esimene elav kunstnik, kelle eest maksti üle poole miljoni dollari, oli Salvador Dali, miljoni ületas abstraktsionist Willem de Kooning, seda veel 1970. aastatel. Pärast seda on hinnad ainult ülespoole kerkinud.
Kas prestii või kunstiarmastus?
Eestiski võib täheldada kunstihindade hüppelist tõusu. Esimene “miljonikunstnik” on meil Konrad Mägi. Näis, kes elavatest nii kaugele jõuab. Kahe kolmandiku kaugusel on Aili Vint, kelle maali alghind oli oksjonil ligi
300 000 krooni.
Hea märk on ka see, et kollektsionäärid, kes algul hindasid vaid pallaslaste loomingut, on jõudnud Elmar Kitseni ja sealt edasi elavate kunstnikeni. Minu hinnangul on siin kõige ettevaatavam Guido Sammelselg, kes muuhulgas toetab ka noorte kunstnike edasisi õpinguid. Lisaks on tal kindlas kohas olemas ka moodsa kunsti klassikute töid, mida ta on nõus deponeerima ka Kumus.
Miks siis kunsti ostetakse? Miks on mõnel rikkal inimesel nii suured ja hinnalised kogud, et need ei mahu koju ära, et nende kodus hoidmine on ohtlik? Ühelt poolt on see kunsti hinnalisemaks muutumisel nagu investeering, kuid vaevalt kirglik koguja ainult sellele mõtleb. Kas see on hasart oksjonil kellelegi ära teha, kirg omandada midagi hinnalist? Kas see on prestiizŠi taotlemine või lihtsalt kunstiarmastus?
Arvan, et kõik need kokku. Muuhulgas loodan sedagi, et tekib kunstimetseenlus: lisaks kunsti kogumisele tulevad ka annetused ja toetused. Jällegi ajaloo peale mõeldes tasub meenutada, et ameerika moodne kunst saigi tekkida tänu naftamiljardäridele ja nende naistele.
Veneetsia biennaali Ameerika paviljon ei ehitatud mitte riigi, vaid Rockefelleri raha eest. Guggenheimi muuseum sai alguse Peggy Guggenheimi rahast. Tema isa läks muide koos Titanicuga põhja. Siiani võime ainult küsida: miks pole Kumu fuajees annetajate nimetahvlite pikka rida?
