ANTS JUSKE: Kus on kirjanike olümpiamängud?
Olümpiavõitja Erki Nool vastas stiilis: joogu vähem ja kirjutagu rohkem. Kultuur ja sport on juba antiikajast rahvale kaks olulist ja nähtavat valdkonda, kust tulevad sangarid ja klassikud ning millel on ka massiauditoorium. Kuid spordi- ja kultuuritegelaste vahel valitsevad ka mingitel stereotüüpidel põhinevad vastuseisud. Sportlaste jaoks on kunstnikud-kirjanikud-näitlejad ühed suured joodikud ja liiderdajad, kunstnike seas aga arvatakse, et sportlased on ajudeta musklipumpajad ja ärapanijad.
Eesti olümpiaakadeemia korraldas antud teemal vestlusringi. Kuigi kohe algul leiti, et pole mõtet neid kahte valdkonda vastandada, koorus jutust kultuuriinimeste kerge kibestumine. Eesti rahvas on ju austanud nii olümpiavõitjaid kui ka armastatud kirjanikke ja teatrikorüfeesid. Piltide järgi võib arvata, et Balti jaamas oli Kristjan Palu-salul vastas sama palju rahvast kui Tartu jaamas Anton Hansen Tammsaarel. Veelgi parem indikaator on matused. Kuivõrd suur rahvahulk oli tänavatel Juhan Smuuli ära saatmas ja mitte väiksem, kui lahkus Paul Keres. FIDE president Max Euwe küsis, kas kõik eestlased oskavad malet mängida. Muide, Kerese võit 1939. aastal AVRO turniiril tõstis tublisti eestlaste eneseteadvust: me pole ainult kõvad maadlejad, tõstjad ja rusikavõitlejad, vaid oskame ka peaga töötada. Tollane president Päts polnud kitsi ja kinkis talusid nii olümpiavõitjatele kui ka kirjanikele.
Tunniga miljon!
See ilus traditsioon taastus 1988. aastal, kui ehitusfirmad trumpasid üksteist üle olümpiasangaritele majasid ehitades, piimakombinaadid lubasid elu lõpuni tasuta piima ja ajalehed tasuta tellimusi. Nüüdsel ajal premeeritakse ikkagi rahaga, mitte natuuras. Ja need summad kerkivad lakke, Edgar Savisaare populistlik idee nägi ette olümpiavõitjate preemiasummade kümnekordistamist. Siit tulenebki kultuurirahva kibestumine. Miks keegi teenib tunni aja suusatamise eest mitu miljonit, samal ajal kui riigi teadus- ja kultuuripreemiaks antakse vaid 150 000 krooni ja terve elutöö eest 300 000?
Midagi pole parata, novellikirjutajatel ja keraamikutel pole oma olümpiamänge. Aeg töötab kultuuriinimeste kahjuks, kuna raha liigub sinna, kus on massiauditoorium. Mida on sportlastele vastu panna eesti näitlejal, kelle peamiseks tööriistaks on emakeel? Olgu, sponsorid kütavad raha sinna, kus on masse ja meediat, kuid sama rada läheb ka riik: ikka sinna, kus on edu. Kahjuks on see libe tee: tippude taga haigutab tühjus, kaugeltki igal perekonnal pole võimalik oma last trenni panna, tühjade staadionide väravad on lukus. Mõni tasuta kepikõnd ei taga veel tagalat.
Kultuuri ja sporti pole muidugi tarvis vastandada, kuid midagi on kreenis. Võime ju arutleda nii, nagu Anneli Remme viimases Ekspressis, et “sport võib ju olla ühel hetkel üleplaneedilise joovastuse objekt, aga muusika kestab kauem – püüdke näiteks kokku panna 17. sajandi parimate sportlaste nimekiri”. Võrdlus on muidugi absurdne, kuid kõik sangarid tahavad juba oma elu ajal hästi elada, ja siin on sportlastel suuri eeliseid.
