Niisiis “arutati kongressil isikukultuse ja selle tagajärgede likvideerimise küsimust ning kiideti heaks KK tegevus (1953–1956), mis taotles parteielu leninlike normide taastamist ja partei sisedemokraatia laiendamist” (NLKP ajalugu, Eesti Raamat, 1971). Oli alanud nn sulaaeg, laagrite uksed avati ja küüditatud lasti koju, sh terved rahvused. Et protsessi kiirendada, asutati taas “troikad”, kes vabastasid inimesi samal meetodil, nagu nad Stalini ajal kinni pandi, s.t venivate kohtuprotsessideta.

Vene ajaloolased hindavad Hruštšovi rolli ikkagi väga vastuoluliselt. Pärast Stalini surma algas Kremlis äge võimuvõitlus: juhtohjad võttis Beria, keda Nikita-aegne ajalugu kujutas ühe suurima timukana. Seda ta kindlasti oligi, kuid näiteks Nikolai Rubin on püüdnud asja näidata ka valguses, et just Beriaga oleks võinud alata perestroika: ta lubas majandusreforme, liiduvabariikidele suuremat autonoomiat, rahvusliku kaadri edutamist, esimesed laagritest vabastatud pääsesid tulema Beria algatusel. Rubin kirjutab: “1953. aastal ei toimunudki traditsioonilist eemaldumist eelnevast võimust ja selle hukkamõistmist ega olnud kuulda isegi arglikku kriitikat Stalini aadressil, asi piirdus vaid Beria represseerimisega ja tema süüdistamisega kõigis mõeldavates pattudes. Sellega lahendati teinegi tähtis ülesanne: teelt kõrvaldati kõige tõsisem konkurent võitluses võimu pärast.”

Hruštšov sai sellega veeretada Beriale ka oma süü repressioonides osalemises. Kuid pärast Beria kõrvaldamist oli ta ikkagi võimuvõitluses statist.

Võitlus võimu pärast

Võimu ihaldasid eelkõige Molotov, Malenkov ja Kaganovitš. Hruštšov käis välja oma trumbi, viies isikukultuse küsimuse “parteisisese demokraatliku tsentralismi” sildi all laiendatud keskkomitee ette. Eespool nimetatud tembeldati aasta hiljem parteivastaseks grupiks. Nikita ei pannud enam kedagi seina äärde, kuid mõnitas oma endisi poliitbürookaaslasi kuhugi kaugemale saatmisega (Molotov pandi näiteks NSVL-i Mongoolia saadikuks).

Paraku jäi sula siiski poolikuks, kuigi tervele sõjajärgsele põlvkonnale näis, et kõik läheb paremaks ja vabamaks. 1961. aasta parteikongressil lubas Nikita, et tulevane põlvkond elab kommunismis, kus valitseb printsiip “kõigilt nende võimete kohaselt, kõigile nende vajaduste järgi”. Maisiarendajast riigijuht sulatas ka suhteid külma sõja vaenlase USA-ga ja tuli mõistusele, tuues oma tuumaraketid Kuubalt, kuid sellega hakkas tema sulaaeg ka lõppema. Tema enda poolt edutatud nooremad kommunistid eesotsas Brežnevi, Kossõgini ja Podgornõiga kukutasid ta 1964. aastal. Kahjuks suutis Nikita sula tekitada ka Eestis illusiooni, nagu oleks “leninlikke parteidemokraatlikke norme” võimalik rakendada, ja uued “juunikommunistid” olidki sündinud. Teame väga hästi, millise tee valis keegi stagnaajal ja millega kedagi veel tänases Eestis pärjatakse.