ANTS JUSKE: Moskvasse, Moskvasse, õekesed!
Moskva ise jätab hea mulje, kuid teeninduskultuur on omaaegsel tasemel. Tegelikult ei saa ka nii öelda, sest oleneb, kuhu sa satud. Vaksalis võid vabalt koristajalt kaltsuga vastu jalgu saada.
Suured erinevused on ka hindades. Punase väljaku ääres pead tassi kohvi eest välja käima oma 60 krooni, kuid see-eest saab õigest kohast paki suitsu viie-kuue krooni eest, tunduvalt odavam on ka alkohol. Pole siis ime, et piiri ääres käib tubli siia-sinna sõelumine. Minna nädalalõpuks Moskvasse, nagu mina käisin, pole probleem: turismifirma broneerib rongipiletid ja hotellikoha, teeb reisikindlustuse – kokku umbes 3000 krooni eest. Muidugi on seda palju. Tudengipõlves sai aastas ikka paar korda Moskvas või Leningradis näitustel käidud. Platskaartdivagunis maksis üks ots kaks ja pool rubla.
Ikkagi tasub käia ennem Moskvas kui Helsingis või Stockholmis. Linn ise on tublisti muutunud ja kultuurist tiine. Nüüdki oli Puškini muuseumis just avatud väliskunsti näitus – Goyast Picassoni. Uhke on ka Tretjakovi galerii, kus näeb vene kunsti klassikat. Omal ajal äraleierdatud peredviÏnikud eesotsas Repiniga ei tundugi enam nii jubedad, pigem vastupidi. Realism pöördub kunsti tagasi.
Tuleb teha vastupropagandat
Omamoodi vaatamisväärsus on keset Moskva jõge pandud Peetri kuju koos laevukestega. Selle autor on linnapea Luškovi esi-skulptor Zurab Tsereteli – umbes nagu meie Tauno Kangro. Rahva seas levib jutt, et algselt olevat see pidanud olema hoopis Kolumbus ning hiigelskulptuur tahetud kinkida ameeriklastele nende riigi juubeliks – nagu prantslased kinkisid Vabadussamba. Jänkid aga olevat kingi ära põlanud ja siis teinud Tsereteli Kolumbuse asemel Peetri.
Turismiga on nii, et toimub vastastikune liiklus. Paljud minu põlvkonna inimesed, kes on Nõukogude ajal Venemaal käinud, lähevad pärast muu maailma avastamist sinna tagasi uudistama ja meenutama. Samuti talitavad ka venelased ja juudid, kes veetsid kunagi suvesid Pärnus, Elvas või Käsmus. Eestlaste nooremal põlvkonnal on mälestusi lapsepõlvest, kui vanemad võtsid nad reisile kaasa. Ikka käidi Moskva tsirkuses ja loomaaias. Vene keele oskus hakkab noorte seas tasapisi kaduma, kuid kooli vene keelest on nii palju kasu, et olmetasemel saadakse hakkama.
Suhtumine oli üldiselt sõbralik. Ainult Vene propaganda on teinud tõhusat tööd. Nii hotellis kui ka metroos küsiti ikka: kas vastab tõele, et u vas v Pribaltike vaat et küüditatakse venelasi maalt välja. Tuleb selgitada, et mujal Euroopas ei saa ka riigikeelt oskamata kodakondsust, kuid ega kedagi siis keele pärast maalt välja saadeta või mingit moodi ahistata. Hea argument oli see, et sain tuua näiteks Putini kampaania kutsuda venelased kodumaale tagasi. Väga hästi saadi aru, miks Eestimaa venelased ei kipu Venemaale – nemad ise ka ei läheks.
